Diabeetiline retinopaatia
Kirjeldus
Diabeetiline retinopaatia on tüsistus diabeedi kõige levinum silmakahjustus, mis tekib kõrge veresuhkru tõttu kahjustunud veresoonte tõttu võrkkestas. See on juhtiv pimekuse põhjustaja täiskasvanute seas tööealistes, kuid selle arengut saab tõhusalt takistada ja peatada õigeaegse sekkumisega.
Diabeetiline retinopaatia on silma võrkkesta (retina) veresoonte kahjustus, mis on pikaajalise diabeedi tüsistus. Kõrge veresuhkru tase põhjustab aastate jooksul väikestes veresoonetes kahjustusi, mis muutuvad hapraks ja läbipaistmatuks. Need nõrgad veresooned võivad lekkida vedelikku ja verd võrkkesta kudedesse, mis põhjustab turse ja verevalumeid. Raskematel juhtudel võib tekkida uute, ebanormaalsete veresoonte kasv (proliferatiivne retinopaatia), mis on väga habras ja võib põhjustada ohtlikke verevalumeid ning võrkkesta kinnitusprobleeme, viies lõpuks nägemise kaotusele.
- Varases etapis sümptomeid võib üldse mitte olla.
- Ajutine nägemise hägustumine või moonutamine.
- Raskused öisel või hämaras nägemisel.
- Värvide tajumise muutused (näiteks kahvatumina tundumine).
- Püsivad või uusi tekkivaid tumedaid laike või lende ("lendavad kärbsed") nägemisväljal.
- Äkiline või järkjärguline nägemisteravuse langus.
- Nägemisvälja tumedad või tühjad alad.
- Välguvälgatused nägemisvälja servades.
- Raske verevalumisel võib tekkida täielik ja äkiline nägemise kaotus.
Ainus peamine põhjus on pikaajaline (krooniline) kõrge veresuhkru tase diabeediga. Veresuhkur kahjustab võrkkesta toitvaid väikseid veresooni, põhjustades nende seinte nõrgenemist ja läbilaskvuse muutust. Peamised riskitegurid, mis suurendavad diabeetilise retinopaatia teket ja kiirendavad selle kulgu, on: pikk diabeedi kestusaeg (mida kauem on diabeet, seda suurem risk), halvasti kontrollitav veresuhkur (kõrge HbA1c), kõrge vererõhk (hüpertensioon), kõrgenenud kolesterooli tase, rasedus diabeediga naistel ning suitsetamine. 1. tüüpi diabeediga patsientidel on reeglina suurem risk arendada raskemat vormi.
Diabeetilise retinopaatia diagnoosi seab silmaarst (oftalmoloog) läbi põhjaliku silma läbivaatuse. Kõige olulisem uuring on võrkkesta kontroll laienud pupillide kaudu (oftalmoskoopia). Selleks, et näha veresooni ja muutusi üksikasjalikumalt, tehakse sageli võrkkesta fotod spetsiaalse kaamera abil (fundusfotod). Oluline uuring on fluorestseintügiseloografia (FAG), kus veenist süstitakse kontrastaine, mis võimaldab täpselt näha lekkivaid veresooni. Teine tähtis meetod on optiline koherentne tomograafia (OCT), mis annab võrkkesta üksikasjaliku ristlõike pildi ja võimaldab hinnata makula (kesknägemise ala) turseid (diabeetiline makulapais). Kõigil diabeediga patsientidel on soovitatav teha igal aastal silmaarsti kontroll, isegi kui sümptomeid pole.
Ravi eesmärk on peatada või aeglustada haiguse edenemist ning säilitada või parandada nägemist. Parim ennetus ja alusravi on hea veresuhkru (HbA1c sihtmärk) ja vererõhu kontroll. Spetsiifiline ravi sõltub retinopaatia tüsistuse astmest. Mittesoonteisenev (mitteproliferatiivne) makulapai korral on kuldstandardiks laserravi (fokaalne või grid-laser), mis sulgeb lekkivaid veresooni. Soontesiseneva (proliferatiivse) retinopaatia puhul tehakse ulatuslikku laserravit (panretinaalne fotokoagulatsioon), et hävitada anomaalsed uued veresooned ja vältida verevalumeid. Kaasaegne ravi hõlmab ka silma sisse (vitreumritme) süstitavaid ravimeid, nimetatud anti-VEGF preparaatideks (nt bevatsitsumaab, ranibisumaab), mis vähendavad uute veresoonte kasvu ja makulapaisu. Raske verevalume või võrkkesta kinnitusprobleemi (ablatio retinae) korral võib olla vajalik vitrektoomia – operatsioon, mille käigus eemaldatakse verestunud klaaskeha.
Kõigil diabeediga patsientidel on oluline käia igal aastal silmaarsti juures läbivaatustel, isegi kui nägemine on hea. ARSTILE KOHE pöördumist nõuavad järgmised hoiatusmärgid ("punased lipud"): Äkiline nägemise langus ühes või mõlemas silmas. Uute, arvukate või suurenevate tumedate laikude ("lendavate kärbeste") ilmunine nägemisväljas. Äkiline või püsiv nägemise hägustumine või moonutamine (näiteks sirged jooned näivad lainelised). Nägemisväljas ilmuvad välguvälgatused või varjuga ala (nagu eesriie). Need sümptomid võivad viidata verevalumile, võrkkesta kihistumisele või makulapaiule ning nõuavad kiiret arstiabi, et vältida püsivat nägemiskahjustust.