Cukurtõbi (Diabetes mellitus)

Cukurtõbi ehk suhkrutõbi on ainevahetushäire, kus organismi glükoosi regulatsioon on häiritud. Glükoos on peamine energiaallikas meie rakkudele. Insuliin on kõhunäärme Langerhansi saarte beetarakkudes toodetud hormoon, mis aitab glükoosil rakku siseneda. Cukurtõve korral on insuliini tootmine liiga väike või rakud muutuvad insuliini suhtes vastupidavaks. Selle tulemusena koguneb glükoos verre, kuid rakkudesse see ei jõua, põhjustades näljumist ja kõrget verecukrit. Pikaajaline kõrge glükoosisisaldus veres kahjustab tõsiselt südant, veresooni, silmi, neerusid ja närvi.

Cukurtõbi põhineb kahel peamisel mehhanismil: insuliini absoluutsel puudusel või suhtelisel puudusel koos insuliiniresistentsusega. Haigus jaguneb põhiliselt kolme tüüpi:

1. Tüüp 1 diabeet on autoimmuunhaigus, kus immuunsüsteem ründab ja hävitab oma kõhunäärme insuliinitootvaid beetarakke. Põhjused on täpselt teadmata, kuid kaasatud on geneetilised tegurid ja võimalikult keskkonnategurid (nt viirused). Tavaliselt tekib nooruses.

2. Tüüp 2 diabeet on palju levinum (90% juhtudest). Siin toodab kõhunääre insuliini, kuid rakud (eriti lihas- ja rasvarakud) on selle suhtes vastupidavad. Peamisteks riskiteguriteks on ülekaalulisus või rasvumus, füüsilise aktiivsuse puudumine, ebasoodne toitumine, vanus (üle 45 aasta), peresugu ja rasedusdiabeedi anamnees.

3. Rasedusdiabeet (gestatsiooniline diabeet) tekib raseduse ajal hormonaalsete muutuste tõttu ja tavaliselt kaob pärast sünnitust, kuid suurendab tüüp 2 diabeedi riski tulevikus.

Teised tegurid hõlmavad kõrget vererõhku, kõrget kolesterooli taset ja polütsüstiliste munasarjade sündroomi.

Cukurtõve diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüse, mis mõõdavad glükoosi sisaldust veres.

• Tühi kõhu glükoos: Veriproov võetakse hommikul enne söömist. Tulemus ≥ 7.0 mmol/l viitab diabeedile.
• Suvaline veresuhkru tase: Üle 11.1 mmol/l koos diabeedi tüüpiliste sümptomitega (janu, sagedane urineerimine).
• Suukaudne glükoosi tolerantsustest (OGTT): Enne ja 2 tundi pärast glükoosilahuse joomist. Tulemus 2 tunni järel ≥ 11.1 mmol/l kinnitab diabeedi.
• Hemoglobiin A1c (HbA1c) test: Näitab keskmist veresuhkru taset viimase 2-3 kuu jooksul. Tulemus ≥ 6.5% (48 mmol/mol) viitab diabeedile.

Lisaks võidakse teha uriini analüüs ketoonide olemasolu kontrollimiseks (eriti oluline tüüp 1 diabeedi puhul) ning hinnata tüsistuste olemasolu (nt silmapõhja kontroll, neerude funktsioon).

Cukurtõve ravi eesmärk on hoida verecukru taset sihtvahemikus, et vältida ägedaid ja kroonilisi tüsistusi. Ravi on individuaalne ja sõltub diabeedi tüübist.

Tüüp 1 diabeedi ravi põhineb insuliini asendusravil. Insuliini manustatakse süstide või insuliinipumba abil. Patiendil tuleb regulaarselt kontrollida veresuhkrut ja kohandada annust toidu ja füüsilise aktiivsuse järgi.

Tüüp 2 diabeedi ravi algab tavaliselt elustiili muutustest:

• Toitumisteraapia: Tasakaalustatud dieet, süsivesikute arvestamine, kiiresti imenduva suhkru piiramine, kiudainete tarbimise suurendamine.
• Regulaarne füüsiline aktiivsus (vähemalt 150 minutit nädalas): parandab insuliinitundlikkust.
• Kaalulangus isegi 5-10% võib oluliselt parandada verecukru taset.

Kui elustiili muutused ei piisa, lisatakse suukaudsed antidiabeetilised tabletid (nt metformiin, mis vähendab maksa glükoosi tootmist ja parandab insuliinitundlikkust). Mõnel juhul võib vajalikuks osutuda ka insuliini või teiste süstes manustatavate preparaatide (GLP-1 agonistid) kasutamine.

Kõigi patsientide jaoks on oluline regulaarne enesekontroll, tüsistuste jälgimine ja koolitus haiguse kohta.

Tuleks kohe konsulteerida arstiga, kui märkate endal mõnda järgmistest diabeedi varajastest sümptomitest: erakordselt suurt janu, sagedast urineerimist (eriti öösel), äkilist kaalulangust, pidevat väsimust või nägemise hägustumist.

Vajadus kiireks meditsiiniliseks abiks (kutsu kiirabi):

• Diabeetiline ketoatsidoos (tüüp 1 diabeedi korral): sümptomiteks on kõrge veresuhkur, kõhuvalu, oksendamine, sügav hingamine, lõhnav (õuneline) hingamine, segasus või teadvusekaotus. See on eluohtlik seisund.
• Hüperosmoolarne hüperglükeemiline seisund (tüüp 2 diabeedi korral): äärmiselt kõrge veresuhkur, kuivad limaskestad, äge janu, kõrge palavik, nõrkus ja teadvusehäired.
• Raske hüpoglükeemia (liiga madal veresuhkur): värin, higistamine, südamepekslemine, näljatunne, segasus, krambid või teadvuse kaotus.

Samuti tuleks regulaarselt kontrollida verecukru taset, kui teil on diabeedi riskitegureid (peresugu, ülekaal, rasedusdiabeet anamneesis).