Südamerütmi variatiivsus

Kvantitatiivne · ms

Normaalsed väärtused

Südamerütmi variatiivsuse normid

Üldine

Normaalsed väärtused sõltuvad vanusest, soost, mõõtmismeetodist ja füüsilisest vormist. Terve täiskasvanu SDNN (standardhälve kõikidest NN-intervallidest) võib olla üle 50 ms, RMSSD (ruutkeskmine erinevus järjestikuste intervallide vahel) on tavaliselt üle 20 ms. Väärtused langevad vananedes.

Mehed

Meestel võivad HRV näitajad olla veidi madalamad kui naistel samas vanuses, kuid erinevused on väikesed. Tüüpilised SDNN väärtused tervetel meestel võivad olla 40-100 ms.

Naised

Naistel võivad HRV väärtused olla veidi kõrgemad kui meestel, eriti reprodutiivsel eas. Menopausi järel võivad väärtused väheneda. Tüüpilised SDNN väärtused on 50-110 ms.

Näitaja kohta

Südamerütmi variatiivsus (HRV) on südame löökide vaheliste intervallide ajaliste muutuste mõõt. See kajastab autonoomse närvisüsteemi, eriti sümpaatilise ja parasümpaatilise süsteemi tasakaalu ja südame reageerimisvõimet. Suurem variatiivsus näitab tavaliselt paremat adaptiivset võimet ja südame tervist, samas kui vähenenud variatiivsus võib olla seotud stressi, väsimuse või südame-veresoonkonna haigustega.

Mis on südamerütmi variatiivsus?

Funktsioon

Südamerütmi variatiivsus (HRV) on südame löögisageduse kõikumiste aeg ja ulatus.
See kajastab autonoomse närvisüsteemi funktsionaalset olekut, mõõtes sümpaatilise ja parasümpaatilise süsteemi tasakaalu.
Kõrgem HRV näitab tavaliselt paremat südame reageerimisvõimet ja üldist tervist, samas kui madalam HRV võib viidata stressile või terviseprobleemidele.

Tüübid

Ajalised meetodid (nt SDNN, RMSSD): Mõõdavad löökidevaheliste intervallide erinevusi aja jooksul.
Sageduslikud meetodid (nt LF, HF, VLF): Analüüsivad südamerütmi muutusi sagedusvaldkonnas.
Mittelineaarsed meetodid: Kasutavad keerukamat matemaatikat rütmi mustrite hindamiseks.

Ettevalmistus ja protseduur

Ettevalmistus

Välti kofeiini, nikotiini ja alkoholi vähemalt 4-6 tundi enne mõõtmist.
Võta mõõtmine samadel aegadel päeval, ideaalis hommikul, puhkeolekus.
Välti intensiivset füüsilist aktiivsust vähemalt 12 tundi enne mõõtmist.
Proovi minimeerida stressi ja võta mõõtmine rahulikus keskkonnas.

Protseduur

Südamerütmi variatiivsust mõõdetakse enamasti elektrokardiogrammi (EKG) abil, kasutades pikki salvestusi (nt 5-24 tundi) või lühikesi salvestusi (nt 5 minutit).
Kasutatakse ka spetsiaalseid pulsisensoreid või kinnitavaid seadmeid (nt pulsimõõturid).
Mõõtmise ajal peab patsient olema puhkeolekus, võib-olla lamades või istudes mugavas asendis.
Andmed analüüsitakse spetsiaalse tarkvara abil, et arvutada erinevad ajalised ja sageduslikud näitajad.

Kõrge südamerütmi variatiivsus (põhjused)

Füsioloogilised ja positiivsed tegurid

Hea füüsiline vorm ja regulaarne aeroobne treening
Noorem vanus
Piisav puhkus ja hea une kvaliteet
Tõhus stressihaldus (nt meditatsioon, hingamisharjutused)
Tervislik südame-veresoonkonna süsteem

Muud tingimused

Mõned spordilased võivad näidata eriti kõrgeid HRV väärtusi
Parasümpaatilise süsteemi domineerimine puhkeolekus
Tervisliku südame rütmiga seotud geneetilised tegurid

Madal südamerütmi variatiivsus (põhjused)

Elustiili ja keskkonnategurid

Krooniline stress ja põletikuline olek
Vähene füüsiline aktiivsus ja istuv eluviis
Liigne alkoholi- või kofeiinitarbimine
Kvaliteetetu uni ja unepuudus
Vananemine (füsioloogiline langus)

Meditsiinilised seisundid

Südame-veresoonkonna haigused (nt südamepuudulikkus, ägeda infarkti järgnev seisund)
Metaboolsed haigused (nt diabeet, kus võib esineda autonoomne neuropaatia)
Krooniline neerupuudulikkus
Autonoomse närvisüsteemi häired
Kõrge vererõhk (hüpertensioon)
Mõned infektsioonid või põletikulised protsessid

Indikatsioonid: millal tehakse südamerütmi variatiivsuse uuring?

Tervise hindamine ja ennetus

Südame-veresoonkonna riski hindamiseks (eriti kardiovaskulaarsete sündmuste ennetamine)
Sportlaste treeningu efektiivsuse ja taastumise monitorring
Stressi ja põletikulise koormuse hindamine
Üldise autonoomse tervise hindamine

Meditsiinilised seisundid

Kahtlus autonoomse neuropaatia (nt diabeedi korral) või muude autonoomsete häirete korral
Südamepuudulikkuse või müokardi infarkti järgne riski hindamine
Unetuse, kroonilise väsimuse või ärevushäirete hindamisel
Raviefektiivsuse jälgimine (nt südameravi, antidepressantide puhul)

Spetsialistid