Urethrastrictuur

Urethrastrictuur (ka kuseendi ahenemine) on seisund, kus kuseenikus tekib armkude, mis põhjustab selle kanali püsivat kitsenemist. See armkude takistab uriini vaba voolu ja võib põhjustada surve tõusu kuseelundkonna süsteemis. Haigus võib mõjutada nii mehi kui naisi, kuid on sagedasem just meestel, kuna nende kuseenik on anatomiliselt pikem ja haavamatum. Pikaajaline ahenemine võib viia näiteks uriini tagasivooluni neerudesse, mis omakorda ohustab nende talitlust.

Urethrastrictuuri peamiseks põhjuseks on kuseeniku koe kahjustus, mis paranedes moodustab armkude. Levinumad põhjused ja riskitegurid on:

• Trauma või vigastus: Kuseeniku otsese trauma (nt. vaagnaluu murd), pikaajaline või korduv katetri kasutamine, uroloogilised protseduurid (tsüstoskoopia, prostaatoperatsioon).
• Põletikulised protsessid: Rasked või korduvad kuseinfektsioonid, eriti gonorröa (külmets) või mittespetsiifiline urethriit.
• Muu põletik: Balaniti (peanahapõletik), mis võib levida kuseenikusse.
• Kaasasündinud anomaaliad: Harvem võivad põhjuseks olla kaasasündinud kuseeniku kitsaskohad.
• Muud tegurid: Kiiritusravi vaagna piirkonnas või teatud süsteemsed sidekoehaigused.

Urethrastrictuuri kahtluse korral läbib patsient mitmeid uuringuid. Anamneesi võtmise ja füüsilise uuringu järel võib arst soovitada järgmist:

• Uriinanalüüs ja vereanalüüs: Infektsiooni või põletiku ning neerude talitluse hindamiseks.
• Voolumõõtmine (uroflowmeetria): Lihtne test, mis mõõdab urineerimisvoolu tugevust ja mustrit.
• Jääkuriini mõõtmine: Ultraheliuuring, et kontrollida pärast urineerimist põies jäävat uriini kogust.
• Retrograafne urethrograafia: Röntgenuuring, kus kontrastaine süstitakse kuseenikku, et visuaalselt näha kitsaskohta.
• Urethroskoopia: Peenikese, valgustatud toruke (tsüstoskoop) sisestamine kuseenikusse, et otseselt vaadata ahenenud piirkonda. See on tihti lõpliku diagnoosi kinnitamise meetod.

Ravi valik sõltub strictuuri asukohast, pikkusest, raskusastmest ja selle põhjusest. Eesmärk on taastada uriini vaba vool.

• Dilatatsioon (laiendamine): Kitsast kohta laiendatakse spetsiaalsete vardade (bougie'de) või paisuvate balloonide abil. See on vähem invasiiivne protseduur, kuid võib vajada korduvust.
• Urethrotomia: Kitsaskoha lõikamine optilise urethroskoobi abil (siseturvamine). Sageli kombineeritakse dilatatsiooniga, kuid võib olla ka ajutine lahendus, kuna armkude võib uuesti tekkida.
• Kirurgiline rekonstrueerimine (urethroplastika): Raskemate või pikkade strictuuride puhul eemaldatakse ahenenud lõik ja taastatakse kuseenik kas naaberkoe või nahaläike abil. See on püsivama tulemusega meetod.
• Medikamentoosne ravi: Antibiootikumid infektsioonide ennetamiseks või ravimite manustamine armkoe tekke vähendamiseks (nt. kortikosteroidid).
• Püsikateeter või iselaiendus: Mõnel juhul võib olla vajalik pikaajaline kateeter või patsiendi õpetamine perioodiliseks iselaienduseks, et hoida tee avatuna.

Oluline on konsulteerida uroloogiga või perearstiga kohe, kui märkate järgmisi muresid tekitavaid sümptome:

• Äkiline ja täielik võimetus urineerida (äge uriiniretentsioon). See on meditsiiniline hädaolukord, mis nõuab kiiret sekkumist.
• Tugevad valud alavatsas või ümber suguelundite.
• Uriinis verejooks või vere kaasaelamine.
• Kestvad või halvenevad raskused urineerimisel, mis segavad igapäevaelu ja une.
• Korduvad kuseinfektsioonide sümptomid (põletik, valud, kõrge palavik).

Isegi kui sümptomid tunduvad kerged, aitab varane diagnostika vältida püsivaid kudedekahjustusi ja raskemaid ravimeetodeid.