Ureaplasma infektsioon

Ureaplasma infektsioon on põletikuline seisund, mida põhjustavad väikesed bakteriad Ureaplasma urealyticum ja Ureaplasma parvum. Need mikroobid elavad tavaliselt inimese suguelundites või kuseteed ilma põhjustamata haigustunnuseid (see on nn koloniseerimine). Kui aga organismi kaitse süsteem nõrgeneb või muutub tasakaal mikroflooras, võivad Ureaplasmad hakata kiiresti paljunema ja põhjustada infektsiooni. Peamised mõjutatud piirkonnad on naistel emakakael, emakas, munasarjad ja väetitorud ning meestel kusnääre, eesnääre ja seemnepõied. Ureaplasmad kuuluvad Mycoplasma perekonda ja on unikaalsed selle poolest, et neil puudub tugev rakusein, mis muudab osad tavalised antibiootikumid nende vastu ebatõhusaks.

Põhiline põhjus on Ureaplasma bakterite ülekasv urogenitaaltrakti piirkonnas. Infektsiooni arengule aitavad kaasa mitmed tegurid: * Lühiajaline kontakt: Peamine levimistee on suguühe kaudu. * Nõrgenenud immuunsüsteem: Kroonilised haigused, stress või ravimid, mis alandavad immuunsust. * Mikrofloora tasakaalu häired: Näiteks teiste infektsioonide või antibiootikumide tarbimise tulemusena. * Rasedus: Hormonaalsed muutused võivad soodustada bakterite kasvu. * Mitmed seksuaalpartnerid: Suurendab kokkupuute võimalust. * Operatsioonilised sekkumised suguelundite piirkonnas (nt hüsteroskoopia, abort). Oluline on mõista, et Ureaplasma olemasolu ise ei pruugi tähendada haigust – see sõltub organismi üldisest seisundist ja bakterite hulgast.

Ureaplasma infektsiooni diagnoosimiseks kasutatakse spetsiifilisi laboratoorseid meetodeid, kuna sümptomid võivad olla ebaselged või puududa. * PCR-test (polümeraasi ahelreaktsioon): See on kõige täpsem ja kiirem meetod. See tuvastab bakterite DNA-d proovist (nt vaginaalsest pühitist, kuse või seemnevedelikust). * Bakterikultuur: Proovi külvatakse spetsiaalsele söötmele ja oodatakse bakterite kasvu. Võimaldab tuvastada bakteritüve ja testida selle tundlikkust antibiootikumide suhtes (antibiogramm). * Vereanalüüs: Ei kasutata infektsiooni otseseks tuvastamiseks, kuid võib näidata põletikulist protsessi (nt valged verelibled). Enamasti määrab uroloog võü günekoloog need uuringud, kui patsiendil on iseloomulikke kaebusi või plaanib rasedust või viljastusravi.

Ravi on vajalik ainult juhul, kui bakterid põhjustavad sümptomeid või on seotud viljatuse, rasedusprobleemide või kordusinfektsioonidega. Asümptomaatilist kandjuseisundit ei pruugi alati ravida. * Antibiootikumravi: See on peamine ravimeetod. Kuna Ureaplasmatel puudub rakusein, ei toimi penitsilliinid. Kasutatakse spetsiifilisi antibiootikume, näiteks doksütsükliini, azitromütsiini või erijuhtudel fluorokinolone. Ravi kestus on tavaliselt 7–14 päeva. * Partneri ravi: Seksuaalpartnerit tuleb samaaegselt läbi uurida ja vajadusel ravida, et vältida uuesti nakatumist (nn "ping-pong" efekt). * Immuunsüsteemi tugevdamine: Tervislik toitumine, stressi vähendamine ja piisav puhkus. * Kontrolluuring: Pärast ravi lõppu (umbes 4 nädalat hiljem) soovitatakse teha kontroll-PCR-test, et veenduda infektsiooni likvideerimises. Enne ravi alustamist on väga oluline teha antibiootikumi tundlikkuse test, kuna Ureaplasma vastupidavus antibiootikumidele on suurenenud.

Konsulteeri uroloogi või günekoloogiga järgmistel juhtudel: * Kui sul on püsivad või korduvad sümptomid nagu genitaalpiirkonnas põletik, eritis, valu suhtlemisel või kõhu allosas. * Kui oled viljatuse või korduvate raseduskatkestuste probleemiga ning põhjust pole leitud. * Enne raseduse kavandamist või viljastusravi algust soovitatakse teha urogenitaalse infektsioonide läbivaatust. * Kui su seksuaalpartneril on diagnoositud Ureaplasma infektsioon. * Kui oled rase ja sulle on tehtud urogenitaalse infektsiooni uuring, mis näitas Ureaplasma olemasolu – sel juhul on vaja arutada vajadust raviks, et vähendada riski enneaegse sünnituse või lapse nakatumise kohta. Ära oota, kuni sümptomid iseenesest kaovad – õigeaegne diagnostika ja ravi aitab vältida tõsiseid tüsistusi nagu krooniline vaagnavalu või reproduktiivorganite kahjustused.