Tubulointerstitsiaalne nefriit
Kirjeldus
Tubulointerstitsiaalne nefriit on põletikuline haigus, mis kahjustab nende olulisim osa – neerutorukest e tubulite ja nendevahelist kuded e interstitsiumi. See on üks levinumaid akutsete ja krooniliste neerukahjustuste põhjusi, mistõttu selle õigeaegne tuvastamine on väga oluline patsiendi neerufunktsiooni säilitamiseks.
Tubulointerstitsiaalne nefriit on neeru spetsiifiline põletik, mis ei ole seotud neerukihnustega (glomerulitega). Haigus iseloomustub põletikuliste rakkude – lümfotsüütide, plasmarakkude ja vahel eosinofiilide – kogunemisega neerutorukeste (tubulite) ümbrusse ja nendevahelisesse kudesse (interstitsiumi). See põhjustab neerutorukeste funktsiooni häireid, mille tulemusena halveneb vedeliku, elektrolüütide ja jääkproduktide filtreerimine ning eritumine. Pikaajalisel kulgemisel võib see viia neerukahjustuse ehk neeruinsufitsiitsuseni.
- Kõrgenenud kehatemperatuur (palg)
- Väsimus ja üldine nõrkus
- Ihu lööve (eriti mõnede ravimite puhul)
- Liigeste valu
- Põhjusteta kaalutõus (seoses tursega)
- Uriini koguse suurenemine või vähenemine
- Verine uriin (harva)
- Valgevereliste rakkude olemasolu uriinis (leukotsüütüuria)
- Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon)
- Anemia sümptomid (kahvatus, väsimus)
- Kroonilise neerupuudulikkuse areng: iiveldus, söömisisu vähenemine, kõhnumine
Enamik tubulointerstitsiaalse nefriidi juhtumeid on ravimite kõrvaltoime. Teised põhjused võivad olla infektsioonid või organismi enda immuunsüsteemi rünne neerude vastu (autoimmunsed haigused).
Peamised põhjused:
- Ravimid: Antibiootikud (nt penitsilliinid, sulfonamidid), mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-d), diureetikud ja protonpumba inhibiitorid.
- Infektsioonid: Bakteriaalsed (nt streptokokkid), viiruslikud (nt CMV, EBV) või muud organismid, mis võivad otse või kaudselt neerusid kahjustada.
- Autoimmunsed ja süsteemsed haigused: Sari, Sjögreni sündroom, lupus.
- Muu: Raskmetallide mürgistus (nt elavhõbe, plii), geneetilised tegurid.
Tubulointerstitsiaalse nefriidi kahtlus tekib tavaliselt haiguse anamneesi ja laboratoorsete muutuste põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks on kuldstandardiks neeru biopsia.
Diagnostilised meetodid:
1. Veri- ja uriinianalüüs: Kreatiniini tase veres (eGFR), elektrolüüdid, uriini üldanalüüs, uriinikultuur.
2. Kuvadiagnostika: Neerude ultraheli (et välistada muud põhjused) või CT/MRI-uuring.
3. Neeru biopsia: Väike neerukoe proov võetakse nõela abil. Mikroskoobi all hinnatakse põletikuliste rakkude olemasolu ja kuded kahjustust, mis võimaldab täpset diagnoosi ja ravistrateegia valikut.
Ravi sõltub haiguse põhjusest ja raskusastmest. Kõige olulisem on põhjuste kõrvaldamine.
Ravi põhimõtted:
- Soodustava teguri peatamine: Kahtlusalgse ravimi kasutamise kohene lõpetamine on sageli piisav, et seisund paraneb.
- Farmakoteraapia: Põletikuvastaste ravimite, peamiselt kortikosteroidide (nt prednisolon) kasutamine raskematel juhtudel või autoimmunse põhjuse korral.
- Toetusravi: Vererõhu normaliseerimine, elektrolüütide tasakaalu korrigeerimine, piisav vedelikukogus. Kroonilise neerupuudulikkuse korral võib vajalikuks saada dialüüs või neerusiirdamine.
- Pikajaline jälgimine: Regulaarsed kontrollid neerufunktsiooni ja üldseisundi hindamiseks.
On oluline otsida kiiret arstiabi, kui teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, eriti kui olete hiljuti alustanud uue ravimi võtmist:
Kiire konsultatsiooni vajavad olukorrad („punased lipud“):
- Ootamatu palavik ja/või nahalööve uue ravimi võtmise järel.
- Oluline vähenemine uriinierituses või uriini täielik puudumine.
- Tugevad liigese- või lihasvalud.
- Põhjendamatu väsimus, iiveldus, söömisisu kaotus.
- Vererõhu järsk tõus.
Kui teil on juba diagnoositud krooniline neeruhäire ja sümptomid halvenevad, võtke oma nefroloogiga ühendust kohe.