Alaniini aminopeptidaas kuses

Kvantitatiivne · U/L

Normaalsed väärtused

Alaniini aminopeptidaasi norm kuses
Üldine
Täpne normivahemik sõltub kasutatavast labori meetodist. Üldiselt võib viitavaiks väärtusteks lugeda:
Mehed
0.5–3.2 U/mmol kreatiniini (või 1–18 U/L 24-tunnise kuse puhul)
Naised
0.5–3.2 U/mmol kreatiniini (või 1–18 U/L 24-tunnise kuse puhul)

Näitaja kohta

Alaniini aminopeptidaas (AAP) on ensüüm, mida leidub peamiselt neerude kanalike epiteelirakkudes. Selle taseme mõõtmine kuses on oluline marker neerutubulaarse kahjustuse hindamiseks. Tase võib tõusta erinevate neeruhaiguste, ravimite toime või mürgistuste korral.

Funktsioon
  • Osaleb valkude ja peptiidide lagundamises (proteolüüs).
  • Leidub kõrgel kontsentratsioonil neerude kanalike epiteelirakkude membraanides.
  • Vabaneb kusesse neerukahjustuse korral.
Päritolu
  • Peamine allikas on neerutubulaarsed rakud.
  • Väiksemas koguses võib pärineda maksast, sapiteedest ja kaksoessoolest.
Ettevalmistus
  • Enne proovivõttu tuleb vältida intensiivset füüsilist koormust.
  • Teatud ravimeid (nt mõned valuvaigistid, antibiootikumid) võib olla vaja katkestada – arsti nõuandel.
  • Pärast proovivõttu tuleb kuseproov viia laborisse võimalikult kiiresti.
Protseduur
  • Kogutakse kas 24-tunnine kuse proov (kogu ööpäeva kuse) või üksik keskmise voo kuse proov.
  • Proov kogutakse steriilsesse anumasse.
  • Laboris määratakse AAP aktiviteet spetsiaalse ensümaatilise meetodiga ja arvutatakse tihti kreatiniini suhtes.
Neeruhaigused
  • Neerutubulaarne kahjustus (nt isheemia, mürgistus)
  • Glomerulonefriit
  • Püelonefriit (neerupõletik)
  • Diabeetiline nefropaatia
  • Raskmetallide (kaadmium, elavhõbe) mürgistus
Ravimid
  • Mõned antibiootikumid (aminoglükosiidid, tsefalosporiinid)
  • Mittedesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID)
  • Diureetikumid
  • Röntgenkontrastained
Muud põhjused
  • Rasedus (füsioloogiline tõus)
  • Maksahaigused või sapiteede obstruktsioon
  • Käesolev või hiljutine füüsiline koormus
  • Kõrge vererõhk (hüpertensioon)
Võimalikud põhjused
  • Neerutalitluse järsk vähenemine (aga tase võib olla ka normaalne)
  • Krooniline neeruhaigus viimastel staadiumitel
  • Mõned kaasasündinud neeruhaigused
  • Madal tase on harvemini kliinilist tähtsust kandev kui kõrge tase.
Peamised näidustused
  • Kahtlus akuutse või kroonilise neerukahjustuse olemasolus.
  • Ravimite (nt aminoglükosiidide) võimaliku nefrotoksilisuse jälgimine.
  • Raskmetallidega kokkupuute hindamine.
  • Diabeedi või hüpertensiooni tüsistuste (neerukahjustuse) varase avastamiseks.
  • Maksahaiguste või sapiteede haiguste eristamiseks.
Kes tellib ja tõlgendab uuringut?
  • Tellib ja tulemusi hindab tavaliselt **nefroloog** (neeruspesialist) või **sisemeditsiini arst**.
  • Tulemuste hindamisel arvestatakse kliinilist pilti, patsiendi anamneesi ja teisi laboriuuringute tulemusi.