Tertsiaarne süüfilis

Tertsiaarne süüfilis on bakteriaalse infektsiooni (Treponema pallidum) pikaajaline tagajärg, mis levib peamiselt seksuaalkontakti kaudu. Kui haigust varajases staadiumis ei ravita, võib bakter jääda organismi "uinuma" aastakümneteks, enne kui see uuesti aktiveerub ja põhjustab laiaulatuslikku põletikulist reaktsiooni. Selle staadiumi peamised vormid on:

• Gummatoosne (nodulaarne) süüfilis: Iseloomustub pehmete, surnud kudede (gummide) tekkega nahale, luudele, maksale või muudele organitele. Need gummid hävivad ümbritsevaid kudesid, jättes endast maha arme ja püsivaid kahjustusi.
• Neurosüüfilis: Bakteri tungimisel kesknärvisüsteemi (aju ja seljaaju) põhjustab see mitmesuguseid neuroloogilisi sümptomeid, näiteks dementeerumist, käitumishäireid, tasakaalupobleeme, halvatust või silmakahjustusi.
• Kardiovaskulaarne süüfilis: Infektsioon kahjustab veresoonte seinu, eriti suurematel arteritel (nagu aorta), põhjustades aneurusmi (veresooni laienemist) või klappide puudulikkust, mis võib viia südamepuudulikkuseni.

Erinevalt varasematest staadiumitest ei ole tertsiaarne süüfilis nakkav, kuid see on organismile väga hävitav.

Tertsiaarse süüfilise ainsaks põhjuseks on bakter Treponema pallidum, mis levib peamiselt seksuaalkontakti, vereülekande või raseduse ajal emalt lapsele kaudu.

Peamine riskitegur on varajase (primaarse, sekundaarse) või varjatud süüfilise ravimata jätmine. Haiguse arenemist viimase staadiumini soodustavad:

• Ravita jätmine või mittetäielik ravi: Antibiootikumravi katkestamine või ebapiisavad annused.
• Immunnussüsteemi nõrgenemine: Näiteks HIV-nakkusega kaasnevate patsientide puhul võib haigus areneda kiiremini ja raskemini.
• Pikaajaline alkoholi kuritarvitamine või halb üldine tervis.
• Eakas vanus: Immuunsüsteemi vananedes võib organismil olla raskem infektsiooni kontrollida.

Tähtis on mõista, et tertsiaarne staadium ei tekita ilma eelneva, märkamata jäänud infektsioonita. Seetõttu on süüfilise varajane tuvastamine ja ravimine äärmiselt oluline.

Tertsiaarse süüfilise diagnoosimine võib olla keeruline, kuna sümptomid sarnanevad paljude teiste krooniliste haigustega ja seroloogilised testid võivad olla ebaselged.

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib patsiendi haigusloo, sh võimalikke varasemaid süüfilise episoode või riskikäitumist. Otsitakse gummide, neuroloogiliste või südamekahjustuste märke.

2. Seroloogilised veretestid:

• Mittespetsiifilised testid (RPR, VDRL): Need võivad tertsiaarses staadiumis olla negatiivsed või madala reaktiivsusega, seega ei ole alati usaldusväärsed.
• Spetsiifilised antikehatestid (TPHA, FTA-ABS, TPPA): Need jäävad tavaliselt eluaeg positiivseks ja kinnitavad süüfilise läbimist, kuigi ei näita aktiivsust.

3. Spetsiifilised uuringud süüfilise vormi kindlaks tegemiseks:

• Seljaaju vedeliku analüüs (lumbaalpunktsioon): Kohustuslik neurosüüfilise kahtluse korral. Otsitakse valgete vererakkude suurenemist, valgu kõrgenemist ja spetsiifilisi antikehi (VDRL test seljaaju vedelikus).
• Piltdiagnostika: Rindkere röntgen, kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI) südame, veresoonte või aju anomaaliate (nt aneüüsm, gumm) tuvastamiseks.
• EKO (ehokardiogramm): Südameklappide ja aorda seisundi hindamiseks.
• Biopsia: Gummist võetud koe proovi histoloogiline uuring mikroskoopilisel tasandil.

Tertsiaarse süüfilise ravi eesmärk on hävitada bakter ja peatada haiguse edasine progress, kuid olemasolevaid elundkahjustusi ei pruugi olla võimalik parandada.

1. Antibiootikumravi (kuldstandard):

• Püsivalge penitsilliin (penicillin G): See on ainuke soovitatav ravim. Annustus sõltub haigusvormist:
• Neurosüüfilis ja kardiovaskulaarne süüfilis: Tavaliselt 18-24 miljonit ühikut penitsilliini päevas, jagatuna 3-4 annusena või pideva infusioonina, 10-14 päeva jooksul haiglas.
• Gummatoosne süüfilis: Võib olla piisav pikemaajaline penitsilliini intramuskulaarne süst (nagu varjatud süüfilise puhul), kuid neuroloogilise kaasatuse välistamiseks on lumbaalpunktsioon soovitatav.
• Alternatiivid penitsilliiniallergia korral: Doksütsükliin või tetratsükliin pikaajaliselt (kuni 4 nädalat), kuid nende efektiivsus tertsiaarse süüfilise vastu on vähem uuritud. Võimalusel soovitatakse penitsilliini desensibiliseerimine.

2. Lisaravi ja jälgimine:

• Järviši reaktsioon (Jarisch-Herxheimeri reaktsioon): Ravile järgnev lühiajaline sümptomite halvenemine (palavik, peavalud). See tuleb silmas pidada, eriti südamekahjustuse korral.
• Sümptomaatiline ravi: Valuvaigistid, südameravimid või neuroloogilised ravimid olemasolevate kahjustuste leevendamiseks.
• Regulaarne jälgimine: Pärast ravi tehakse regulaarselt seroloogilisi testide (nt 6, 12, 24 kuud hiljem) ja vajadusel kordusuuringuid (näiteks seljaaju vedeliku analüüs 6 kuud pärast neurosüüfilise ravi) ravi edukuse hindamiseks.

3. Elustiili muutused: Tervislik toitumine, alkoholi ja tubaka tarvitamise lõpetamine, stressi vähendamine – need aitasid toetada üldist tervist ja parandada elukvaliteeti.

Igaühel, kellel on kahtlus või teadaolev süüfilise anamnees (isegi kui see oli aastakümneid tagasi) ja kes tähele paneb järgmisi märke, peaks KOHE konsulteerima arstiga, eelistatavalt nakkushaiguste või dermatoloogia spetsialistiga:

**Rasked ja kiireloomulised sümptomid (vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist):

• Äkiline või järkjärguline nägemise või kuulmise halvenemine.
• Tugevad peavalud, krambid, teadvuse kaotus või äkilised isiksuse- või mälumuutused.
• Tugev valu rindkeres, seljas või kõhus, eriti äkiline või lõtvav.
• Äkiline hingeldus, südame rütmihäired või südamepuudulikkuse sümptomid (näiteks jalgade turse).
• Liikumis- või tasakaaluhäired, halvatus.

**Kroonilised mured, mis võivad osutada tertsiaarsele süüfilisele:

• Nahal või luudel tekkivad sügavad, aeglaselt paranemata haavandid või nodulid.
• Selgematut põhjust omav krooniline väsimus, kaalulangus, palavik.
• Väheseerumise või fekaalsete inkontinentsiga seotud probleemid.
• Mälupõletikud või peavalu, mis ei parane tavaliste ravimitega.

Oluline: Ärge oodake, kui teil on kahtlus, et võite olla haige. Varajane sekkumine võib ära hoida eluohtlikke tüsistusi. Kui te ei tea oma süüfilise staatust, on soovitatav teha süüfilise test koos muude suguelundite infektsioonide testidega.