Pseudopodagra

Kirjeldus

Pseudopodagra on kiire algusega ja valuline liigesepõletik, mis sarnaneb podagrale, kuid mille põhjuseks on mitte urea, vaid kaltsiumpürofosfaadi kristallide kogunemine liigesse. See on levinud seisund, mis mõjutab peamiselt vanemaid inimesi ja võib põhjustada olulist valutunnet ning liikese funktsiooni häiret, mistõttu õigeaegne tuvastamine ja ravi on olulised.

Pseudopodagra, tuntud ka kui kaltsiumpürofosfaadi hüüdroksiapatiit kristallartropaatia (CPPD), on valulik liigesepõletik, mis tekib kaltsiumpürofosfaadi dihüdraadi (CPPD) kristallide ladestumise tõttu liigesekõhrusse ja ümbritsevatesse pehmetesse kudedesse. Need kristallid käivitavad immuunsüsteemi reaktsiooni, põhjustades ägedat põletikku. Kõige sagedamini on mõjutatud põlveliiges, kuid võib tekkida ka küünar-, randme- või puusaliigeses. Erinevalt podagrast (mille põhjuseks on ureakristallid) on pseudopodagra seotud vanusega, liigeste kulumisega (osteoartroos) või teatud ainevahetushaigustega. Atakk võib algada väga kiiresti ja kesta mitu päeva kuni nädalat.

Peamised ägedad sümptomid
  • Äge, tugev valu ühes liigeses (sageli põlves), mis areneb välja mõne tunni jooksul.
  • Tõhus punetus, turse ja liigese soojustunne.
  • Liigese liigutuste piiratus ja valusus puudutamisel.
  • Võimalik vähene palavik või üldine halb enesetunne.
Kroonilised või korduvad sümptomid
  • Hood, mis sarnanevad osteoartroosile, eriti põlvedes ja randmetes.
  • Liigese jäikus, eriti pärast puhkust.
  • Korduvad ägedad põletikuhood, mis võivad tekkida spontaanselt või liigesetrauma järel.
  • Liigese deformatsioon või liikumisulatus vähenemine pikaajalise haiguse korral.

Pseudopodagra täpset põhjust ei tunta, kuid see on seotud kaltsiumpürofosfaadi kristallide moodustumisega liigestes. Kristallide teket soodustavad mitmed tegurid:

  • Vanus: Risk suureneb oluliselt pärast 60. eluaastat.
  • Eelnev liigesekahjustus või -haigus: Osteoartroos, liigesekahjustused või operatsioonid.
  • Geneetika: Perekonnas esinev kaltsiumpürofosfaadi ladestumise haigus.
  • Metaboolsed häired: Näiteks rauasiirdumus (hemokromatoos), kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoos), magnesiumi puudus võa liigne kaltsium veres (hüperkaltsemia).
  • Reni ebaõige töö: Näiteks düshüperparatüreoidism.
  • Mõned ravimid: Diureetikumid võivad soodustada kristallide teket.
  • Äge haigus või operatsioon: Võib käivitada pseudopodagra ataki.

Pseudopodagra diagnoosimine põhineb sümptomite hindamisel, füüsilisel uuringul ja erinevatel testidel, et välistada podagra ja teisi põletikulisi artriite vorme.

1. Füüsiline uuring: Arst hindab liigese turse, valulikkuse, punetuse ja liikumisulatust.

2. Liigesevedeliku aspiraatio ja analüüs: See on kuldstandard. Arst võtab liigesest vedelikku nõela abil. Vedeliku mikroskoopilisel uurimisel tuvastatakse iseloomulikud rombikujulised või rööpkülikukujulised kaltsiumpürofosfaadi kristallid.

3. Pildiuuringud:

  • Röntgen: Võib näidata liigesekõhru kaltsifikatsioone (kondrotsinoza) või muutusi, mis viitavad osteoartroosile.
  • Ultraheli: Võib aidata tuvastada kristallide ladestusi kõhrus ja pehmetes kudedades.
  • Arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT): Kasutatakse harvemini, kuid võivad olla kasulikud ebatüüpilistes juhtudel.

4. Veretööd: Et välistada infektsiooni (valged verelibled, CRP) või hinnata üldist terviseolekut. Ureatasemed veres on pseudopodagra puhul tavaliselt normis.

Ravi eesmärk on leevendada ägedat valu ja põletikku ning ennetada uusi hoo.

Ägeda ataki ravi:

  • Mitte-steroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID): Näiteks ibuprofeen või naprokseen, et vähendada valu ja põletikku (kui seedekulgla ja neerude tervis seda võimaldab).
  • Kolhitsiin: Võib kasutada varajases faasis ataki lõpetamiseks või lühendamiseks, sageli väiksematel doosidel kui podagra korral.
  • Kortikosteroidid:
  • Süst liigesesse: Kui on võimalik, on otse põletikuga liigesesse süstitud kortison kõige efektiivsem ja kiireim viis sümptomite leevendamiseks.
  • Süstitsed või suukaudsed kortikosteroidid: Kasutatakse, kui mitut liigest on haaratud või kui teised ravimeetodid ei sobi.
  • Liigesevedeliku äravõtt (aspiratsioon): See protseduur ise vähendab liigeses survet ja leevendab valu.

Kroonilise haiguse ja hoo ennetamine:

  • Põhihaiguse (nt hüpotüreoos, hemokromatoos) kontrollimine võib vähendada atakkide sagedust.
  • Elustiili muutused: Kaalu langetamine liigeste koormuse vähendamiseks, regulaarne väikese intensiivsusega liikumine (nt ujumine, jalgratas) liigese painduvuse säilitamiseks.
  • Füsioteraapia: Programmeeritud harjutused tugevdamaks lihaseid ümber liigese ja parandamaks liikuvust.
  • Püsivate valu- ja põletikunähtude korral võib arst kaaluda pikaajalist madala doosiga kolhitsiini või NSAID-de kasutamist, kuid see nõuab pidevat järelvalvet.

Tuleks kiiresti konsulteerida arstiga, kui:

  • Teil tekib äge, tugev valu, turse ja punetus ühes liigeses, eriti kui sümptomid arenedes välja mõne tunni jooksul.
  • Teil on põlve-, randme- või küünarliigese valulik põletik, mis takib normaalset liikumist.
  • Teil on kõrge palavik koos liigesevaluga, mis võib viidata liigeseinfektsioonile – see on meditsiiniline erakorraline seisund.
  • Teil on korduvad liigesevalu- ja põletikuhood, isegi kui need iseenesest mööduvad.

Ärge oodake, kuni atakk ise möödub. Õigeaegne diagnoos võimaldab alustada tõhusat ravist ja välistada muid tõsiseid põhjuseid, nagu infektsioon või trauma.