Uriinhape

Kvantitatiivne · mg/24h

Normaalsed väärtused

Uriinhape normid

Üldine

Tavapärane uriinhappe tase 24-tunnise uriinikogumise korral.

Mehed

1,5–4,5 mmol/24h (umbes 250–750 mg/24h)

Naised

1,0–4,0 mmol/24h (umbes 170–680 mg/24h)

Näitaja kohta

Uriinhape analüüs on laboratoortest, mis määrab uriini (kuse) keskmise uriinhappe kontsentratsiooni 24 tunni jooksul. See test aitab hinnata ainevahetuslikke häireid, mis on seotud puriini lagundamisega ning uriinhappe kogunemisega organismis. Uriinhappe taseme tõus võib viidata nii toitumisharjumustele, ravimitele kui ka teatud haigustele.

Mis on uriinhape?

Funktsioon ja tekkimine

Uriinhape on lõppprodukt, mis tekib puriinide (valkude) lagundamisel organismis.
Suurem osa uriinhapet eritub neerude kaudu kusesse, väiksem osa sooltest väljaheitega.
Uriinhappe kogunemine ja tasakaal sõltub nii toidust saadavatest puriinidest kui ka keha enda metabolisest aktiivsusest.

Miks mõõdetakse uriinhapet kuses?

Uriini uriinhappe analüüs peegeldab püsivat keskmist taset paremini kui üksik vereanalüüs.
Test aitab hinnata eritumist ja tuvastada neerude funktsiooniga seotud probleeme.
See on oluline tööriist podagra (kihvtõve) ja teiste uriinhappe ainevahetushaiguste diagnostikas ja raviseirel.

Ettevalmistus ja kogumise kord

Protseduur

Analüüsiks kogutakse uriin 24 tunni jooksul spetsiaalsesse anumasse.
Kogumine algab hommikul (nt kell 7): esimene hommikune uriin lastakse ära, kuid kogumisaja alguseks märgitakse just see hetk.
Järgnevad uriinieritused kogutakse anumasse kuni järgmise hommikuni (sh hommikune uriin kell 7).
Anum peab kogu aeg olema külmkapis või jääkastis.
Pärast kogumise lõppu segatakse uriin ühtlaselt ja valatakse osa prooviklaasi analüüsiks laboratooriumi.

Ettevalmistus

Vältida suurt füüsilist koormust 24 tunni enne ja kogumise ajal.
Tavaline joogirežiim, vältida alkoholi tarbimist.
Arstiga tuleb arutada vajadust ajutiselt peatada teatud ravimid (nt diureetikumid, aspiriin), mis võivad tulemust mõjutada.

Kõrge uriinhape (põhjused)

Toitumus ja eluviis

Rikas toitumine puriinidega (punane liha, sealiha, mereannid, alkohoolsed joogid, eriti õlu).
Dehüdratsioon (vedelikupuudus).
Rasvumine ja insuliiniresistentsus.

Haigused ja seisundid

Podagra (kihvtõbi).
Neerufunktsiooni langus.
Vähihaigused, eriti kemoteraapia ajal (rakkude kiire lagunemine).
Psoriaas (lupulooga).
Sündroomid, mis põhjustavad uriinhappe liigset tootmist (nt Lesch-Nyhani sündroom).

Ravimid