Pimespõletik (appendicits)

Pimes (meditsiinilises kontekstis ka appendix) on väike, umbes 5-10 cm pikkune ja 0,5-1 cm laiune torukujuline jätke, mis asub jämeso alguses. Pimespõletiku korral tekib selle jätke põletik, mis enamasti algab selle ava ummistumisest. See võib toimuda näiteks väljaheitekivistike (fekaliitide), lümfikudede paisumise või võõrkeha tõttu. Umbtuse tulemusel suureneb rõhk pimeso sees, halveneb verevarustus ja tekivad sobivad tingimuded bakterite kiireks paljunemiseks. Kui põletik areneda, võib pimes rebendada, mis põhjustab bakterite ja mädanikulise sisu lekkimist steriilsele kõhukelmesse, viies ägeda difuusse peritonitiini. Pimespõletik võib tekkida igas eas, kuid kõige sagedamini tabab see 10–30-aastasi inimesi.

Pimespõletiku täpset põhjust pole alati võimalik tuvastada, kuid peamiseks mehhanismiks loetakse pimeso ava ummistumist. Riskitegurite hulka kuuluvad:

• Vanus: Haigus on kõige sagedamini esinev noorukitel ja noortel täiskasvanutel.
• Perekondlik kalduvus: Kui perekonnas on olnud pimespõletikjuhte, on risk veidi suurem.
• Infektsioonid: Mõned seedekanalgu- või viirusinfektsioonid võivad põhjustada lümfikudede paisumist pimeso seintes, põhjustades ummistuse.
• Väljaheitekivistikud (fekaliidid): Kõvad väljaheitekivid võivad ummistada pimeso ava.
• Seedetrakti haigused: Näiteks Crohn'i tõbi või koliit võivad suurendada riski.
• Trauma või kahjustus: Harva võib kõhupiirkonna trauma põhjustada pimeso põletikku.

Pimespõletiku diagnoosimine põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja lisauuringutel, kuna sümptomid võivad sarnaneda teiste kõhuseisunditega.

1. Füüsiline uuring: Arst hindab valu asukohta ja iseloomu. Tähtsad on spetsiifilised manöövrid nagu: valu suurenemine paremas alaskõhus jalgade sirutamisel (soone lihase märk), valu teravnemine jala painutamisel ja pöörlemisel (obturatori lihase märk) ning valu vasakule poole kõhule vajutamisel (Rovsingi märk).

2. Vereanalüüs: Valkude arv (leukotsüüdid) on tavaliselt tõusnud, mis viitab infektsioonile või põletikule.

3. Kõhuõõne ultrasonograafia (US): See on esmavalik pildiuuring, mis võimaldab visualiseerida paisunud või vedelikuga täidetud pimest, samuti tuvastada teisi põhjusi.

4. Arvutitomograafia (CT): Kasutatakse ebaselgetel juhtudel või patsientidel, kelle sümptomid on ebatüüpilised. CT annab täpsema pildi kõhuõõne organitest.

5. Magnetresonantstomograafia (MRT): Eriti sobib rasedatele naistele ja noortele patsientidele, et vältada kiirguskoormust.

Pimespõletiku peamine ja kõige tõhusam ravi on kirurgiline – pimeso eemaldamine (appendektomia).

• Appendektomia: Enamasti tehakse seda lapatroskoopiliselt, tehes mõned väikesed sisselõiked, mille kaudu sisestatakse kaamera ja instrumendid. See meetod vähendab valu ja parandab taastumist. Avatud operatsioon (laparotoomia) tehakse rasketel juhtudel, näiteks laialdasel põletikul või rebendil.
• Antibiootikumiravi: Antibiootikuid kasutatakse nii enne ja pärast operatsiooni infektsiooni ennetamiseks kui ka mõnel juhul ravina kergete, mitteoperatiivsete juhtude puhul (nn konservatiivne ravi). Siiski on operatsioon peamiseks meetodiks, sest see elimineerib tüsistuste riski täielikult.
• Pealeoperatiivne taastumine: Pärast operatsiooni on oluline järk-järgult taastada toitumine, liikuda, jälgida haavade seisukorda ja võtta määratud valuvaigisteid. Täielik taastumine lapatroskoopilise operatsiooni järel võtab tavaliselt 1–3 nädalat.

Kui teil on järgmised sümptomid, on oluline KOHE konsulteerida arstiga või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda:

• Pidev ja tugev valu paremas alaskõhus, mis halveneb.
• Valu, millega kaasneb iiveldus, oksendamine, palavik või külmavärinad.
• Kõhu valulikkus, kõhukinnisus või suutmatus gaase väljutada.
• Äkiline valu kõhus, mis levib üle kogu kõhu, mis võib viidata rebendile ja peritonitiidile – see on eluohtlik seisund!

Ärge oodake, kuni valu möödub, ärge võtke ise valuvaigisteid (need võivad varjata olulisi sümptomeid) ega sööge ega jooge enne arsti konsultatsiooni.