Peritonsillaarne abstsess
Kirjeldus
Peritonsillaarne abstsess on kurgus tekkinud mädanikukolle, mis asub mandli ümbruses. See on äge ja sageli väga valulik seisund, mis kujutab endast mandlipõletiku tõsist tüsistust. Kiire arstiabi on hädavajalik, et vältida infektsiooni levikut ja võimalikke eluohtlikke tüsistusi nagu hingamisteede sulgumine.
Peritonsillaarne abstsess on mädanikukolle (piisk täidetud bakterite ja valgete verelibledega), mis kujuneb kurgus mandli taha või ümber. See tekib tavaliselt mandlipõletiku (tonsilliidi) tüsistusena, kui bakteriaalne infektsioon levib mandli kudedest sügavamale ümbritsevatesse lihastesse ja sidekoesse. Abstsess võib suureneda, põhjustada tugevat paistetust ja valu ning suruda kõri, tekitades hingamis- ja neelamisraskusi. See on kõige sagedasem noorukitel ja noortel täiskasvanutel.
- Tugev, ühepoolne kurguvalu, mis tihti kiirgab kõrva
- Valud ja raskused neelamisel (odünofaagia), mis võivad viia sülje väljavoolamiseni suust
- „Kuumakartlik“ kõne – summutatud ja monotoonne hääleheli
- Kõrge kehatemperatuur (palavik) ja külmavärinad
- Suu nii valulik lahti teha, et patsient võib hoida lõua kramplikult kinni (trismus)
- Suur ja valulik lümfisõlm kaelal abstsessi poolel
- Hingamisraskused või lämbumistunne
- Raske sülje neelamine ja vedeliku tarbimine
- Häired kõne selgusega või hääles
- Kaela või keele tugev paistetus, mis sulgeb hingamisteed
- Nõrkus, segasus või teadvuse muutused
Enamikul juhtudel on peritonsillaarse abstsessi põhjuseks bakteriaalne infektsioon, tavaliselt streptokokkide (nt Streptococcus pyogenes) või teiste bakterite segu. See areneb sageli ravimata või osaliselt ravil mandlipõletiku taustal. Riskitegurid hõlmavad: korduvaid mandlipõletikke (krooniline tonsilliit), suitsetamist, noort vanust (15–30 eluaastat), nõrgenenud immuunsüsteemi ning eelnevat peritonsillaarse abstsessi anamneesi. Mõnel juhul võib see tekkida ka ilma eelneva selge mandlipõletikuta.
Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst kuulab sümptomeid ja teeb täpse kurgu vaatluse. Tüüpilised leiud on ühepoolne mandli taga olev punetav, väljaulatuv paise, pehme kühm või tursunud kurgusoon. Tihti kasutatakse ka valguse peeglit. Kui diagnoos on kahtlane, võib abi olla kurgu ultraheliuuringust, mis näitab vedelikukolle olemasolu. Harvem, raskematel juhtudel või kahtluse korral teiste võimalike põhjuste osas, tehakse kompuutertomograafia (CT). Võib olla vajalik ka abstsessi punktsioon (vedeliku eemaldamine nõlaga), et kinnitada diagnoosi ja saata materjal bakteriaalseks analüüsiks.
Peritonsillaarse abstsessi põhiline ja kõige kiiremaid tulemusi andev ravi on kirurgiline dreenimine koos antibiootikumidega.
1. Abstsessi dreenimine: See on esmase abi protseduur, mis tehakse tavaliselt kohaliku tuimestuse all. Arst teeb väikese lõike või kasutab nõela, et mädanikuvool välja tühjendada, mis leevendab kohe valu ja survet.
2. Antibiootikumravi: Määratakse süsteemsed antibiootikumid intravenoosselt või suukaudselt infektsiooni laiemaks maha surumiseks. Sageli kasutatakse penitsilliini või klindamütsiini.
3. Sümptomaatiline ravi: Valu leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid (nt ibuprofeen, paratsetamol), soolest veega loputamist ja piisava vedelikuga hoolitsemist.
4. Tonsillektoomia (mandlite eemaldamine): Soovitatakse patsientidel, kellel on esinenud korduvaid peritonsillaarseid abstsesse või korduvaid mandlipõletikke. Operatsiooni võib teha mõne nädala pärast ägeda infektsiooni lahenemist või mõnel juhul ka kiiremini (nn „kuuma“ tonsillektoomia).
Võta kohe ühendust arstiga või sõida haiglasse, kui teil on mandlipõletiku või kurguvalu taustal järgmised sümptomid:
- Üha halvenev, terav ja ühepoolne kurguvalu.
- Rasked neelamisraskused, eriti kui te ei suuda sülge alla neelata või vedelikku juua.
- Hingamisraskused, lõõtsutamine või tunne, nagu midagi kurgus kinni oleks.
- Kõrge palavik (üle 38,5 °C).
- Valu, mis takistab suu laiali avamist.
- Märgatav paistetus ühel pool kurgu või kaela.
- Üldine nõrkus või teadvuse muutus.
Ära oota, et „see ise möödub“. Peritonsillaarne abstsess on äge infektsioon, mis nõuab kiiret professionaalset ravi.