neurosüüfilis

Neurosüüfilis on sifilise (põhjustaja bakter *Treponema pallidum*) infektsiooni tüsistus, mille puhul bakterid on levinud ja kahjustavad kesknärvisüsteemi – aju, seljaaju ja närvijuuri. See ei ole eraldi haigus, vaid sifilise edasijõudnud vorm, mis võib tekkida aastaid pärast esmast nakatumist. Haigus võib kahjustada nii ajukelmeid (meningid) kui ka aju- või seljaaju kudesid, põhjustades mitmesuguseid neuroloogilisi, vaimseid ja tunnetuslikke häireid. Olenevalt levikust ja kahjustuse iseloomust eristatakse neurosüüfilise mitut vormi, sealhulgas asümptomaatilist, meningovaaskulaarset ja parenhümaatset neurosüüfilit.

Neurosüüfilise põhipõhjus on ravimata või ebapiisavalt ravitud sifilis. Bakter *Treponema pallidum* levib vereringe kaudu kesknärvisüsteemi, kus see võib põhjustada kroonilist põletikku ja kudede hävimist. Peamised riskitegurid on: pikaajaline ravimata sifilis (eriti üle 1 aasta kestnud), nõrgenenud immuunsüsteem (nt HIV-positiivsed inimesed on palju suurema neurosüüfilise riskiga), ebapiisav sifilise ravi algstaadiumis, vanus (sagedamini täiskasvanutel) ning sagedane kontakt nakatunud partneritega ilma kaitsevahenditeta. Neurosüüfilise ei saa saada ülekantud teistele, kuid selle aluseks olev sifilis on väga nakkav seksuaalkontakti või vere kaudu.

Neurosüüfilise diagnoosimine nõuab põhjalikku kliinilist ja laboratoorseid uuringuid. Esmalt tehakse detailne anamnees ja neuroloogiline füüsiline uuring. Seejärel kinnitatakse sifilise olemasolu vereproovidega (nt RPR, VDRL, TPPA või FTA-ABS testid). Neurosüüfilise kinnitamise kuldstandard on seljaaju punktsioon likvori (seljaajuvedeliku) analüüs. Likvoris otsitakse: suurenenud valgusisaldust, lümfotsüütide arvu tõusu (pleotsütoos) ning spetsiifilisi sifilise antikehi (VDRL test likvoris). Lisaks võidakse kasutada pildidiagnostikat nagu aju magnetresonantstomograafia (MRT) või arvutitomograafia (KT), et hinnata aju ja seljaaju struktuurilisi muutusi, näiteks atroofiat või infarkte.

Neurosüüfilise põhiravim on kõrge doosi penitsilliin (penitsilliin G), mida antakse süstiliselt. Tavapärane ravi on intravenaalne penitsilliin 18-24 miljonit ühikut päevas, jaotatuna iga 4 tunni järel antavateks annusteks, 10-14 päeva jooksul. Patiendid, kellel on tõsine penitsilliiniallergia, saavad alternatiivset ravi, näiteks tsefatriaksooni või doxükülliini, kuid nende tõhusus võib olla väiksem. Ravikursuse alguses võib esineda Jarisch-Herxheimeri reaktsioon (palavik, peavalud, lihasvalud), mis on normaalne immuunreaktsioon bakterite lagunemisel. Pärast penitsilliinravi on vajalikud järgkontrollid 6 kuu, 12 kuu ja 24 kuu järel koos korduvate likvorianalüüsidega, et veenduda nakatumuse likvideerumises. Olemasolevaid neuroloogilisi kahjustusi ei pruugi alati täielikult parandada, mistõttu võib olla vaja toetavat ja sümptomite leevendavat ravi (füsioteraapia, logopeedia, psühhoteraapia).

Pöörduge arsti poole koheselt, kui Teil on sifilise diagnoos või kahtlus selle kohta ja ilmnevad mõni järgnevatest sümptomitest: äkksuur langetus, rasked peavalud koos kaelajäikusega, nägemise või kuulmise järsk halvenemine, tasakaalu- või kõnnakuhäired, krambihood või muutused teadvuses. Konsulteerige arstiga ka siis, kui Teil on seksuaalkontakt olnud kellegagi, kel on teadaolev sifilis, või kui Teil on riskantne käitumine ja Teil esinevad ülalkirjeldatud neuroloogilised sümptomid. Ärge viivitage, sest varajane diagnostika ja ravi on võtmetähtsusega püsivate ja pöördumatute neuroloogiliste kahjustuste vältimisel.