Munasarjavähk

Munasarjavähk on kasvaja, mis tekib ühes või mõlemas munasarjas. Vähk algab munasarjade rakkude kontrollimatu jagunemisega. Enamik munasarjavähke on epiteelraku päritolu, see tähendab, et need tekivad munasarja pealmisest kihist. Kasvaja võib areneda aastaid ilma märgatavate sümptomiteta, mis raskendab varajast diagnoosimist. Kui vähk levib, võib see mõjutada läheduses asuvaid elundeid nagu emakas, suguorganid, põis ja soolestik, ning moodustada kaugemeteid (metastaase).

Munasarjavähki täpne põhjus pole täielikult teada, kuid on tuvastatud mitu riskitegurit. Oluline on geneetiline kalduvus, eriti seotud BRCA1 ja BRCA2 geenide mutatsioonidega, mis suurendab oluliselt riski. Teised riskitegurid hõlmavad: isiklik või perekondlik vähiajalugu (eriti rinnas-, munasarja- või pärasoolevähk), ilmanumbruste sünnituste arv, varajane menstruatsiooni algus ja hiline menopaus, viljakusravi kasutamine teatud tingimustel, vanus (enamik juhtumeid diagnoositakse üle 50-aastastel naistel), rasvumine ja endometrioos. Vähivastane ravim tamoksifeen, mida kasutatakse rinnavähi ravis, võib samuti riski veidi suurendada.

Munasarjavähi kahtluse korral läbib patsient mitmeetapilise uuringu. Esmalt tehakse põhjalik anamnees ja günekoloogiline ülevaatus, et hinnata munasarjade suurust ja struktuuri. Transvaginaalne ultraheliuuring on peamine kujutlusmeetod, mis võimaldab hinnata munasarjade seisundit ja tuvastada süste või kasvaja. Vereanalüüsides määratakse ka CA-125 tumormarker, mille kõrged väärtused võivad viidata vähile, kuid marker ei ole spetsiifiline. Kui on kahtlus vähile, tehakse kõhuõõne laparoskoopia või laparotoomia operatsiooniliseks biopsiaks, et võtta koeproove (biopsia) ja need histoloogiliselt analüüsida. Lisaks võidakse kasutada arvutitomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRT), et hinnata haiguse levikut ja metastaaside olemasolu.

Ravi valik sõltub vähki tüübist, staadiumist, patsiendi vanusest ja üldtervislikust seisundist. Põhiline ravi on kirurgiline – hüsterekttoomia ja bilateralne salpingo-ooforektoomia, mille käigus eemaldatakse emakas, mõlemad munasarjad ja munajuhad. Lisaks eemaldatakse sageli lümfisõlmed ja omentum (rasvkate). Pärast operatsiooni järgneb tavaliselt kemoteraapia, et hävitada võimalikud allesjäänud vähirakud. Mõnel juhul kasutatakse ka siirdkiiritusravi (radioteraapiat). Kui patsient soovib tulevikus lapsi saada, võib varajases staadiumis kaaluda vähem radikaalset kirurgiat, säilitades ühe munasarja ja emaka. Kaasuvat ravina kasutatakse mõnikord sihtravimeid (target therapy) või hormoonravi. Toetav ravi (palliatiivne ravi) on suunatud sümptomite leevendamisele ja elukvaliteedi parandamisele edasijõudnud haigusjuhul.

Arstile pöördumine on oluline, kui sümptomid kestavad pikemat aega (enam kui paar nädalat) või muutuvad intensiivsemaks. Eriti kiire konsultatsiooni nõuavad järgmised olukorrad (nn punased lipud): kiire ja seletamatu kaalulangus, järsk kõhu suurenemine või paiste, tugevad või pidevad kõhu- või vaagnavalu, veritsus pärast menopausi või ebanormaalne vaginaalne verejooks. Kui perekonnas on olnud juhtumeid munasarja-, rinnas- või pärasoolevähiga, tuleks arutada geneetilise konsultatsiooni ja regulaarsete kontrollide vajadust.