Mukormükoos

Mukormükoos on invasiivne hallituse infektsioon, mida põhjustavad keskkonnaseened perekondadest nagu Mucor, Rhizopus ja Lichtheimia. Need seened on tavaliselt kahjutud, kuid immuunsüsteemi nõrgenemisel või veresuhkureta korral võivad nad põhjustada ägedat ja sageli eluohtlikku haigust. Seene sporod sisenevad organismi hingamisteede või läbi nahakahjustuste ning paljunevad veresooni rikastes kudedes, põhjustades verevarustuse häiret ja kudede nekroosi. Haigus võib levida kiiresti ümbritsevatesse kudedesse, sealhulgas silmadesse ja ajju.

Mukormükoosi põhjustajad on keskkonnasse laialt levinud hallituse seened. Nakatumine toimub peamiselt sporode sissehingamise või naha kontaktiga. Haiguse tekkimise peamiseks eelduseks on organismi kaitsemehhanismide nõrgenemine. Olulisimad riskitegurid on: 1) Kontrollimata või raskelt kulgev diabeet, eriti ketoatsidoosiga. 2) Pikaajaline immunosupressiivse ravi kasutamine (nt pärast organisiirdamist või autoimmuunhaiguste ravil). 3) Vähiravi või verehaigused, mis põhjustavad neutropeeniat (valgete vereliblede arvu langust). 4) Põletikulised haigused, sepsise tingimused. 5) Rasked vigastused või põletused, mis rikuvad nahabarjääri. 6) Ravi rauaülekoormusega seotud preparaadiga deferoksamiin. 7) Pikaldane kortikosteroidide manustamine. Need tegurid loovad organismis tingimused, kus seened saavad edukalt paljuneda ja levida.

Kiire ja täpne diagnostika on elutähtis. See põhineb kliinilistel kahtlustustel ja mitmetel uuringutel: 1) Kliiniline hindamine: arst analüüsib sümptomeid ja riskitegureid. 2) Pildiuuringud: arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI) ninasõõrmetest, näo-alast, ajust või kopsudest, et hinnata kudede hävimist, põletikku või abstsesse. 3) Biopsia ja histopatoloogia: kudedeproovi võtmine kahjustunud alalt ja mikroskoobiline uurimine on kuldstandard. See võimaldab näha iseloomulikke paksudeta hüfesid, mis tungivad veresoonte seintesse. 4) Mikrobioloogiline kultuur: proovi külvitamine seenekasvatusse tuvastamiseks, kuid see võib olla aeganõudev ja mitte alati edukas. 5) Molekulaarmeditsiinilised meetodid: PCR-testid võivad aidata kiiremini tuvastada seeneliike. 6) Veretestid: võivad näidata põletikku, kuid pole spetsiifilised.

Mukormükoosi ravi peab olema kiire, agressiivne ja mitme erialaarsti koostööl põhinev. Selle põhikomponendid on: 1) Süstemaatsed antimükootikumid: esmajärguline ravi hõlmab kõrge doosi liposoomset amfoteritsiini B veenisisese infusioonina. Alternatiivid võivad olla uuemad atsoolid nagu posakonasool või isavukonasool. 2) Kirurgiline ravi: laialdane ja radikaalne eemaldamine kõigist nekrootilistest ja infektsiooniga kahjustunud kudedest on sageli parim võimalus infektsiooni leviku peatamiseks. See võib hõlmata osalist ninasõõrmete, lõualuu või isegi silma eemaldamist. 3) Aluseks oleva seisundi korrigeerimine: kriitilise tähtsusega on diabeedi kontroll, ketoatsidoosi parandamine, immunosupressantide doosi vähendamine võimalusel ja neutropeenia parandamine. 4) Toetusravi: intensiivravi vajadusel, hingamisabi, toitumistoetus ja valuvaigistus. Edukas tulemus sõltub ravi algatamise kiirusest ja haiguse ulatusest.

Kiire arstiabi on hädavajalik, eriti kui teil on riskitegureid ja ilmnevad järgmised märgid: 1) Äkiline, ühekülmne ja tugev valu näo, nina või silma piirkonnas. 2) Kiire turse põses või silma ümber, mis võib kaasneda silma väljaulatumise või nägemishäiretega. 3) Nina kinnisus või verejooks, millega kaasnevad mustjad või verised eritised. 4) Palaelundi, nina või suu limaskestal tekkiv mustjashall värvus või haavand. 5) Kõrge palavik koos hingamisraskuste, rindkere valuga või köhaga verega. 6) Naha peal kiiresti leviv punetus, turse ja valu, eriti kui teil on avatud haav või põletus. Need on eluohtliku infektsiooni võimalikud märgid, mis nõuavad kohest haiglasse sattumist ja spetsialisti konsultatsiooni.