Minimaalse muutusega nefropaatia
Kirjeldus
Minimaalse muutusega nefropaatia on neeruhaigus, mida iseloomustab oluline valkude kadu kusesse ja sellega kaasnev kehas vedeliku kogunemine (turse). See on üks levinumaid neeruhaigusi lastel, kuid võib esineda ka täiskasvanutel. Haigus on enamasti tõhusalt ravitav, kuid õigeaegne diagnostika ja ravi on väga olulised tüsistuste vältimiseks.
Minimaalse muutusega nefropaatia (MCN), tuntud ka kui Minimal change disease, on neeruhaigus, mille korral neeru filtreerimisseadmed – glomerulid – muutuvad läbipaistvamaks valkudele, kuigi tavaliste mikroskoopiliste meetoditega on muutused minimaalsed või nähtamatud. Haiguse tuumaks on glomerulite epiteelirakkude (podotsüütide) kahjustus, mis muudab nende struktuuri ja funktsiooni. See põhjustab massiivset valkude, eriti albumiini, lekket vereringist kusesse (proteiinuria). Valkude kadumine verre alandab vererõhku hoidvat osmoosilist rõhku, mis omakorda põhjustab vedeliku voolamist veresooni ümbritsevatesse kudedesse, tekitades turseid (edemaat).
- Näo (eriti hommikul) ja jalgade (eriti õhtul) silmnähtav turse (edema).
- Väga putoja kusemine, mis on valkude sisalduse tõttu.
- Järsk kehakaalu tõus vedeliku kogunemise tõttu.
- Väsimus, energiapuudus ja halb üldine enesetunne.
- Vähenenud kuseeritus (oliguria) või harva kusemine.
- Kõhuvalu või ebamugavustunne vedeliku kogunemise tõttu kõhuõõnes (atsiit).
- Iskupära (anoreksia) ja iiveldus.
- Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon), mis võib tekkida vedelikupeetusest.
- Nahk võib muutuda kahvatuks ja läikivaks turse tõttu.
- Infektsioonide suurenenud tundlikkus organismi kaitsesüsteemi nõrgenemise tõttu.
Minimaalse muutusega nefropaatia täpset põhjust ei tea. Arvatakse, et haigus on seotud immuunsüsteemi häirega, kus T-lümfotsüüdid eritavad aineid, mis kahjustavad neeru glomeruleid. Haiguse teket võivad käivitada mitmed tegurid: viirushaigused (nt nakkused ülemistes hingamisteedest), vaktsineerimine, teatud ravimid (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, mõned antibiootikumid), allergilised reaktsioonid. Riskitegurite hulka kuuluvad noor laps (2–6 aastat), poisslaste suurem haigestumise risk, isiklik või perekondlik atopiliste haiguste (nt astma, ekseem) anamnees ning mõned vähivormid või lümfoomid.
Diagnoos põhineb kliinilistel sümptomitel ja spetsiifilistel testidel. Esmalt tehakse üldine kuseanalüüs, mis näitab kõrget valgusisaldust (proteiinuria), sageli ilma vere- või teiste rakutüvedeta. Vereanalüüs võib näidata madalat albumiini taset (hüpoalbuminemia), kõrget kolesteroli taset (hüperlipidemia) ja suurenenud kreatiniini taset, mis viitab neeru talitluse halvenemisele. Kuldseks standardiks on neerubiopsia, kus mikroskoopilisel uurimisel näidatakse glomerulite normaalset või peaaegu normaalset struktuuri, kuid elektronmikroskoobiga selgub podotsüütide jalgade sulandumine. Oluline diagnostiline kriteerium on ka kiire ja täielik positiivne reaktsioon kortikosteroidide ravile.
Minimaalse muutusega nefropaatia põhiravim on kortikosteroidid, tavaliselt prednisolon. Enamik patsiente (eriti lapsed) reageerib ravile kiiresti, proteiinuria kaob ja turse taandub mõne nädala jooksul. Steroidravi kestab tavaliselt mitu kuud, vältimaks kiiret tagasipöördumist. Kui haigus on steroidisõltuv või steroidiresistentne, võidakse kasutada teisi immunosuppressive ravimeid nagu tsüklofosfamiid, tsüklosporiin, mikofenolaat või rituksimaab. Sümptomaatiliseks raviks kasutatakse diureetikume (kusetegevust suurendavad ravimid) turste vähendamiseks ning soodustatakse vähese soola ja mõõduka kvaliteetse valgu tarbimist. Oluline on jälgida vedeliku tasakaalu ja vältida infektsioone.
Arsti konsultatsioon on hädasti vajalik, kui teil või teie lapsel ilmnevad järgmised märgid: silmnähtavad turse, eriti näol või jalgadel; pidevalt putoja kusemine; järsk ja seletamatu kehakaalu tõus (nt 2-3 kg paari päeva jooksul); märgatavalt vähenenud kuseeritus; üldine väsimus ja energiapuudus. Kui teil on juba diagnoositud Minimaalse muutusega nefropaatia, tuleb arsti poole pöörduda kohe, kui sümptomid naasevad steroidravi ajal või pärast selle lõpetamist või kui tekivad märgid infektsioonist (kõrge palavik), kuna immunosupressiivne ravi suurendab nakkuste ohtu.