Koliit

Koliit on üldnimetus paksu soole limaskesta põletikulistele seisunditele. Põletikuline protsess kahjustab soole seina, põhjustades selle paistetust, haavumist ja isegi verejookse. See võib oluliselt häirida soole normaalset talitlust, eriti vee ja elektrolüütide imendumist, mis viib kroonilise kõhulahtisuseni. Levinumad vormid on haavandiline koliit ja Crohn'i tõbi, mis erinevad põletiku ulatuse ja asukoha poolest. Haigus võib olla pidev või esineda hoogudena, mille vahel on sümptomite vaibumise perioodid.

Koliidi täpne põhjus on teadmata, kuid seda peetakse autoimmuunseks haiguseks, kus organismi immuunsüsteem ründab eksikombel seedetrakti kudesid. Olulist rolli mängivad mitmed tegurid:

• Geneetika: Sugulastel, kellel on põletikuline soolestikhäire, on suurem risk.
• Immuunsüsteemi disregulatsioon: Normaalset põletikureaktsiooni kontrollivad mehhanismid on häiritud.
• Keskkonnategurid: Toitumisharjumused, stress, mikrobioomi koosseis ja võimalikud infektsioonid võivad haigust käivitada või süvendada.
• Rokimine: Eriti Crohn'i tõve korral on rokimine oluline riskitegur.
• Vanus: Haigust diagnoositakse enamasti noorukieas või varases täiskasvanueas (15-35 aastat).

Koliidi diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid, et välistada muud sarnaseid sümptomeid põhjustavad seisundid.

• Kolonoskoopia koos biopsiaga: Kuldstandard. Võimaldab otse vaadelda paksu soole limaskesta ja võtta koeproove põletiku tuvastamiseks ja tüübi määramiseks.
• Veranalüüs: Kontrollitakse põletikumarkereid (nagu CRP ja vere sedimentatsioonikiirus), anemiat ja üldist seisundit.
• Roeanalüüs: Välistada infektsioonid ja hinnata põletiku mõõdikutest, nagu kalprotektiin.
• Piltdiagnostika: KT (kompuutertomograafia) või MR (magnetresonantstomograafia) abil hinnatakse soole seina paksenemist ja võimalikke tüsistusi väljaspool soolt.
• Kapselendoskoopia: Kasutatakse harvem, et hinnata peenessoole seisundit, eriti Crohn'i tõve kahtluse korral.

Ravi eesmärk on põletiku vaigistamine (remissiooni saavutamine), sümptomite kontroll, remissiooni säilitamine ja tüsistuste vältimine. Raviplaani koostab gastroenteroloog ja see võib sisaldada:

• Ravimid:
• Põletikuvastased (5-ASA preparaadid): Nagu mesalasiin, peamised kerge ja keskmise raskusastmega haiguse korral.
• Kortikosteroidid: Kasutatakse lühiajaliselt terava hoogude raviks.
• Immuunmodulaatorid: Nagu atsatiopriin või metotreksaat, pikaajaliseks kontrolliks.
• Bioloogilised ravimid: Antikehad, mis sihtivad spetsiifilisi põletikumeediatoreid (nt TNF-alfavastased).
• Elustiili muutused: Toitumisnõuanded (nt madala kiudainesisaldusega dieet hoogude ajal), stressi vähendamine, regulaarne kerge füüsiline tegevus.
• Kirurgiline ravi: Vajalik umbes 25-30% patsientidest, kui ravimid ei mõju või tekivad eluohtlikud tüsistused (nagu soole läbimatus, massiivne veritsus, vähi oht). Levinuim operatsioon on kolektoomia (osa või kogu paksu soole eemaldamine).

Oluline on konsulteerida arstiga kohe, kui märkate järgmisi hoiatussümptomeid, eriti kui need kestavad mitu päeva:

• Kriitilised sümptomid ("punased lipud"): Uus või suurenenud kogus verd väljaheidetes; tugevad ja püsivad kõhuvalud; kõrge palavik koos kõhulahtisusega.
• Pikaajalised muutused: Pidev kõhulahtisus, mis ei parane tavapäraste vahenditega; seletamatu kaalulangus; äge isupuudus.
• Üldine seisundi halvenemine: Äge väsimus ja nõrkus, mis segab igapäevategevust.

Varajane sekkumine aitab täpsustada diagnoosi, alustada tõhusat ravi ning vältida soole kahjustuse süvenemist ja tüsistusi.