Hea prostate hüperplaasia

Hea prostate hüperplaasia (HPH) on meditsiiniline seisund, mille korral eesnääre, mees suguelund kusipõie all, hakkab aeglaselt ja kasvajataoliselt suurenema. See protsess on seotud vanusega kaasnevate hormonaalsete muutustega, peamiselt dihydrotestosterooni (DHT) mõjuga. Kasvav eesnääre võib suruda kusitoru (urethrat) kokku, põhjustades iseloomulikke kuseeritusi. See on hea- ehk mittevähi olemusega muutus, mis ei ole otseselt eluohtlik, kuid võib oluliselt häirida igapäevaelu.

HPH täpne põhjus on teadmata, kuid see on tihedalt seotud vanusega ja meessuguhormoonide, eelkõige testosterooni ja selle derivaadi DHT mõjuga.

Peamised riskitegurid on:

• Vanus: Haiguse esinemissagedus suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat; üle 60-aastastel meestel on mõningal määral HPH-d enamikul.
• Perekondlik ajalugu: Sugulaste haigestumine suurendab riski.
• Muud terviseseisundid: Rasvumine, südame-veresoonkonna haigused ja 2. tüüpi diabeet võivad soodustada haiguse teket või raskendada sümptomeid.
• Etniline taust: Mõned uuringud viitavad suuremale riskile mustanahalistel meestel.

Oluline on märkida, et HPH ei põhjusta eesnäärmevähi ega ole selle riskitegur, kuigi mõlemad seisundid võivad koos esineda.

Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiaalsetel testidel.

1. Anamnees ja sümptomite hindamine: Arst küsib sümptomite kohta, kasutades sageli standardiseeritud küsimustikke (nt IPSS – International Prostate Symptom Score).

2. Digitaalne rektaalne uuring (DRU): Arst kontrollib sõrme abil läbi pärasoolu eesnäärme suurust, kuju ja tekstuuri.

3. Vereanalüüs: Eriti PSA (prostaatispetsiifiline antigeen) tase, mis aitab hinnata eesnäärme seisundit ja välistada vähki.

4. Kuseanalüüs: Välistab infektsiooni.

5. Ultraheliuuring (USG): Transrektaalne või kõhu kaudu tehtav uuring eesnäärme täpse mõõtmiseks, kusepõie seinte paksuse ja jääkkuse hindamiseks.

6. Kusevoolu mõõtmine (uroflowmeetria): Lihtne test, mis mõõdab kusevoo tugevust ja kestust.

7. Tsüstoskoopia: Õhukese toruga (tsüstoskoobiga) vaatlus kusiteid, et hinnata kokkusurumise astet.

8. Urodünaamiline uuring: Keerukam test, mis mõõdab kusepõie ja kusitee funktsiooni survetingimustes.

Ravi valik sõltub sümptomite raskusest, patsiendi üldtervisest ja isiklikest eelistustest. Valikud jagunevad mitteinvasiivsetest meetoditest kirurgilise ravinini.

1. Elustiili muutused ja jälgimine (Ootav taktika): Kergete sümptomite korral – vähendada vedelikku õhtuti, vältida kofeiini ja alkoholi, regulaarselt füüsilist tegevust.

2. Ravimitega ravi:

• Alfa-blokaatorid (nt tamsulosiin, alfuzosiin): Lõdvendavad kusitoru ja eesnäärme kaela lihaseid, parandades koheselt kusevoolu.
• 5-alfa-reduktaasi inhibitoorid (nt finasteriid, dutasteriid): Vähendavad hormooni DHT taset, põhjustades eesnäärme aeglast kahanemist. Efekt ilmneb mõne kuu jooksul.
• Antikolinergikumid või uued kusepõie lõdvendajad (mirabegron): Vähendavad kusepõie üliaktiivsust, leevendades sagedast kusetungi.

3. Minimaalselt invasiivsed protseduurid:

• Reziimituunamine (nt UroLift, Rezūm): Eesnäärme kudede termiline või mehaaniline töötlemine kanali laiendamiseks. Vähem riskantne kui kirurgia.

4. Kirurgiline ravi (Prostatektoomia): Soovitatav raske HPH või tüsistuste korral.

• Transuretraalne eesnäärme resektsioon (TURP): „Kuldne standard“. Eesnäärme liigkude eemaldamine tsüstoskoobi ja elektri abil läbi kusitoru.
• Avatud prostatektoomia: Suure eesnäärme korral, tehakse lõike kaudu alakohtas.

Tasub konsulteerida perearsti või uroloogiga igal juhul, kui märkad kuseteede talitluse muutusi, eriti kui need häirivad su une või igapäevaelu. Kohese arstiabi (erakorralise abi) otsimise põhjused:

• Täielik võimetus kusetada (akuut kusepeatis) – see on valulik seisund, mis nõuab kiiret sekkumist.
• Vägivaldne valu kusemise ajal või alakohtas.
• Vere või verd sarnase settimise nägemine kuses.
• Korduvad kuseinfektsioonid.
• Kuse tegemise soov on pidev ja valulik, kuid kust tuleb väga vähe.

Ärga oota, kuni sümptomid muutuvad talumatuteks. Varajane sekkumine võib vältida tüsistusi ja säilitada elukvaliteedi.