Fimoos (Phimosis)

Fimoos on anatoomiline või põletikuline seisund, mille puhul eesnahk on liiga kitsas või mittepiisavalt elastsed, et seda peenisepää kohalt täielikult tagasi tõmmata. See võib olla kaasasündinud (füsioloogiline), mis on sageli esinemas imikutes ja väikelastel ning laheneb tavaliselt iseenesest, või omandatud. Omandatud fimoos võib tekkida korduvate põletike, armatuuri (scar tissue) teket või trauma tulemusena. Peamine murekoht on eesnahale ja peenisepääl, kus tekib hügieeni hoidmise raskus, mis suurendab nakkuste riski.

Fimoos põhjused jagunevad kaheks: füüsioloogiline ja omandatud. Füsioloogiline fimoos on loomulik imikute ja laste arengujärk, kus eesnahk ja peenisepää on algul kokku kasvanud ning lahtenevad aja jooksul (tihti kuni 3-5 eluaastani). Omandatud fimoos võib tekkida järgmistel põhjustel:

• Korduvad põletikud: Balanopostiit (peenisepää ja eesnahapõletik) võib põhjustada armkudede teket ja eesnahk kitsenemist.
• Halb hügieen: Piisava puhastamata jätmine võib põhjustada põletikke.
• Trauma või kordusvigastused: Näiteks liiga jõuline eesnahk tagasi tõmbamine või katseid selle laiendada.
• Meditsiinilised seisundid: Nagu diabeet, mis suurendab nakkuste riski.
• Vanus: Füüsioloogiline fimoos on tavaline noorlastel, omandatud vorm võib esineda igas eas.
• Geneetika: Mõnel perel võib olla kalduvus kitsale eesnahale.

Fimoose diagnoositakse peamiselt füüsilise uuringu alusel, mida teeb perearst, pediaater või uroloog. Arst hindab:

1. Füüsiline uuring: Vaatab peenist ja eesnahka, proovib hoolikalt tagasi tõmmata eesnahka, et hinnata selle liikuvust, kitsust ja võimalikke märke põletikust või armkudedest.

2. Anamnees: Küsitakse patsiendi sümptomeid, nende kestust, hügieeniharjumusi ja varem esinenud põletikke.

3. Täiendavad uuringud on harva vajalikud, kuid võivad hõlmata:

• Uriinanalüüs nakkuse või põletiku tuvastamiseks.
• Vereanalüüs diabeedi või muude süsteemsetest haiguste kontrollimiseks.
• Konsultatsioon uroloogiga raskemate või kahtlaste juhtude puhul.

Ravi sõltub vanusest, sümptomite tõsidusest ja põhjusest. Ravi eesmärk on taastada eesnahk normaalse funktsionaalsus ja vältida tüsistusi.

Mittekirurgiline ravi:

• Steroidsed kreemid (nt kortikosterooidkreemid): Rakendatakse otse eesnahale, et suurendada selle elastsust ja vähendada põletikku. Kasutatakse koos õige venitusharjutustega mitu korda päevas mitme nädala vältel. See on sageli esmane valik laste ja kergete juhtude puhul.
• Hügieeni tähelepanu: Korralik ja regulaarne puhastamine võib aidata vältida põletikke.
• Manuaalne venitamine: Ettevaatlikud harjutused, mida soovitatakse teha koos arsti või õega, et aeglaselt suurendada eesnahk ava.

Kirurgiline ravi:

• Tsirkumtsioon (ümberlõikus): Osalise või täieliku eesnahk eemaldamine. See on kõige levinum ja tõhusam meetod raske fimoosi, korduvate põletike või ravile mittevastava fimoosi korral.
• Preputioplastika: Vähem invasiivne protseduur, mille käigus tehakse eesnahk väikesed lõiked, et seda laiendada ilma seda täielikult eemaldamata.
• Parafimoosi kiire lahendamine: Parafimoos (kinni jäänud tagasi tõmmatud eesnahk) nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist, tavaliselt manuaalset taastamist või erakorralist kirurgilist protseduuri.

Oluline on otsida arstiabi järgmistel juhtudel:

• Kiireloomulised olukorrad (ärge viivitage!): Kui eesnahk on tagasi tõmmatud ja ei lähe tagasi peenisepää kohale, põhjustades tugevat valu, turseid ja peenisepää sinakas värvi (parafimoos). See on valuravi vajav erakorraline seisund.
• Püsivad sümptomid: Valu, punetus või märgatav turse urineerimisel või igapäevases elus.
• Korduvad nakkused: Sagedased põletikud eesnahal või peenisepääl.
• Raskused urineerimisega: Kusevoolu muutus või täielik võimetus uriini väljutada.
• Lapsel: Kui lapsel on valulikud sümptomid või füüsioloogiline fimoos ei ole lahenenud ka 3-5 eluaasta jooksul või põhjustab probleeme.
• Igased küsimused või mured seoses hügieeni või seksuaalse tervisega.