Düsleksia
Kirjeldus
Düsleksia on spetsiifiline õpihäire, mis avaldub kestvate raskustena lugemisoskuse omandamisel, hoolimata tüüpilisest intelligentsusest ja piisavast õppivõimalustest. See ei ole nägemis- ega kuulmispuue, vaid seisneb keelelisel infol mõtlemise ja selle töötlemisega seotud erinevustes ajus. Õigeaegne märkamine ja toetus võimaldavad inimesel täielikult toime tulla ja rakendada oma tegelikke võimeid.
Düsleksia on neurobioloogilise päritoluga spetsiifiline õpihäire, mis mõjutab peamiselt lugemisoskuse, tähestiku tundmaõppimise, kirjaoskuse ja mõnikord ka arvutamisoskuse (düskalkulia) arengut. See on seotud sõnade foneemilise struktuuri (häälikute) äratundmise ja töötlemise raskustega. Düsleksia ei ole intellektuaalse võimekuse puudulikkuse tulem, vaid tegemist on ajutöötluse eripäraga. Sageli esineb koos teiste õpihäiretega, nagu tähelepanuhäire (ADHD) või düsgraafia (kirjutamishäire). Häire on eluaegne, kuid kompenseeritav õige meetoditega.
- Raskused riimidega või lastekõnepisikute rääkimisega.
- Raskused tähestiku tundmaõppimise, tähtede segamine (nt 'b' ja 'd').
- Raskused lihtsate sõnade (nt 'ema', 'isa') meeldejätmise ja äratundmisega.
- Väike sõnavara võrreldes vanusekaaslastega.
- Aeglane, vaevane ja ebatäpne sõnade lugemine.
- Sõnade osade (silpide) eristamise raskused.
- Vigade tegemine lugemisel ja kirjutamisel (tähtede vahetamine, väljajätmine, ümberjärjestamine).
- Raskused teksti mõistmisega, kuigi kuuldemõistmine võib olla hea.
- Väldib lugemist ja kirjutamist.
- Raskused suunaõpetuste (vasak/parem) või kuupäevade meelespidamisega.
- Halb käekiri (düsgraafia).
- Raskused mäluga (nt korduvate jadade meeldejätmine).
- Madal enesehinnang ja õpimotivatsiooni langus seotud koolikogemustega.
Düsleksia peamine põhjus on geneetiline. See on tugevalt pärilik häire, mida seostatakse teatud geenidega, mis mõjutavad ajukoore, eriti keele- ja lugemisalade arengut ja tööd. Uuringud on näidanud, et düsleksia põdevatel inimestel on aju keeleinformatsiooni töötlemise piirkondades erinev struktuur ja aktiivsus. Keskkonnategurid otsest põhjust ei moodusta, kuid kvaliteetne varajane sekkumine võib sümptomeid oluliselt leevendada. Häirega võivad kaasneda teised neuroarengulised eripärad.
Düsleksiat ei diagnoosi üksik test, vaid põhjalik psühholoogiline ja pedagoogiline hindamine. Diagnoosimine toimub tavaliselt pärast kooliteed alustamist, kui ilmnevad raskused lugemisoskuse omandamisel. Hindamine sisaldab: intelligentsustesti (et välistada vaimse alaarengu); spetsiifilisi lugemis-, kirjutamis-, ortograafia- ja foneemilise teadvuse teste; kõnet ja keeletaset hindavaid uuringuid; ning mõnikord neuroloogilist konsultatsiooni. Oluline on eristada düsleksiat muudest võimalikest põhjustest (nägemis-/kuulmispuuded, emotsionaalsed tegurid).
Düsleksia on eluaegne seisund, mida ei 'ravita' tabletiga, kuid millega saab väga edukalt toime tulla spetsiaalsete õppemeetodite ja toetusmeetmete abil. Gümnaasiumis ja ülikoolis on õigus eritingimustele eksamitel. Täiskasvanud düsleksikud võivad kasutada abivahendeid nagu kõnesüntesaatorid või spetsiaalset tarkvara.
Pöörduge hariduspsühholoogi, logopeedi või lastepsühhiaatri poole, kui lapse puhul märkate järgmist: märkimisväärset mahajäämust lugemis- või kirjutamisoskuse omandamisel võrreldes vanusekaaslastega, hoolimata korrapärasest harjutamisest; püsivat ja suurt vastumeelsust lugeda või kirjutada; sagedaseid kirjavigu, mis ei seleta ise end ära vanuse kasvades; sõnade lugemisel tunduvat äraarvamist ja suurt pingutust; kõnearengu hilistumist eelmises eas. Mida varem hinnang tehakse ja toetus algab, seda paremad on tulemused ja vähem tekib enesehinnanguga seotud probleeme.