Luutsüst

Luutsüst (ladina keeles Cystis ossea) on luukoes leiduv õõs, mis on täidetud vedelikuga (enamasti selge vedelik või veri). See tekib tüüpiliselt kasvavas luus ning ei ole pahaloomuline kasvaja. Enamasti esineb see lastel ja noorukitel, kuid võib esineda ka täiskasvanutel. Levinumad asukohad on pikkade luude (nt õlavars, reieluu, sääreluu) metafüüsid (kasvu- ja arengualad luu otstes). Cist ise ei valuta, kuid see nõrgendab luu struktuuri, muutes selle hapraks ja vastuvõtlikumaks murdumisele isegi kergete vigastuste korral. On olemas mitu tüüpi, millest levinumad on üksikud lihthüdrotsüstid (solitaarne tsüst) ja aneurüsmatoossed luutsüstid (millel on spetsiifiline välimus ja käitumine).

Luutsüstide täpsed põhjused on teadmata. Enamik teooriaid seostab nende teket luukasvu või regeneratsiooni häiretega. Mõned võimalikud seosed ja riskitegurid on: * Kasvuhäired: Tsüst võib tekkida luu normaalse arengu või remodelleerimise protsesside käigus. * Trauma: Luu vigastus võib olla üks võimalikke käivitajaid, kuigi pole kindlalt tõestatud. * Verevarustuse häired: Luuõõne vereringe probleemid võivad põhjustada kudede lagunemist ja tsüsti teket. * Vanus: Enamik juhtudest tuvastatakse 5–15-aastastel lastel ja teismelistel. * Sugu: Poisid on haigestunud tunduvalt sagedamini kui tüdrukud. * Geneetika: Mõned juhtumid võivad olla seotud pärilike teguritega, kuid see on haruldane.

Luutsüsti diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: 1. Röntgenuuring (RTG): Esmane ja kõige levinum meetod. Tsüst näeb välja kui selgelt piiritletud, läbipaistvam (lüsentne) ala luus, millel sageli on õhuke korst. 2. Arvutitomograafia (CT): Võimaldab täpsemalt hinnata tsüsti seinu, sisustruktuuri ja luu korst olemasolu või paksust. 3. Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasulik tsüsti vedeliku olemuse (nt veri või selge vedelik) hindamiseks ning pehmete kudede ja luuüdi kaasatuse hindamiseks. 4. Biopsia: Võib olla vajalik kahtluse korral, et eristada tsüsti teistest luukahjustustest (nt pahaloomulistest kasvajatest). Tavaliselt tehakse nõelbiopsia, kus võetakse vedelikuproov tsüstist. 5. Ultraheliuuring: Kasutatakse harvem, kuid võib olla abiks pehmete kudede muutuste hindamisel.

Ravi sõltub tsüsti suurusest, asukohast, sümptomitest ja patsiendi vanusest. Valikud on: * Jälgimine: Väikeste ja sümptomiteta tsüstide puhul, eriti lastel, võidakse valida konservatiivne lähenemine – regulaarsed röntgenuuringud (nt iga 6–12 kuu tagant), et jälgida tsüsti kasvu või kahenemist. Paljud lihthüdrotsüstid kaovad iseenesest aja jooksul. * Aspiratsioon ja steroidi süstimine: Levinud ravimeetod. Tsüstist tõmmatakse nõelaga vedelik välja ja süstitakse selle asemele kortikosteroid (nt metüülprednisoloon). See protsess võib stimuleerida tsüsti parane mist ja luu taastumist. Protseduuri võib vaja minna korrata. * Kirurgiline ravi: Vajalik suurte, kiiresti kasvavate, valusate või murde ohtlikkust tekitavate tsüstide puhul. Operatsiooni käigus tehaktsüstile kürettaaž (õõnestamine) ja see täidetakse luutransplantaadiga (donorluu või patsiendi enda luu) või teiste biomaterjalidega, et toetada uue luukoe kasvu. * Sisekinnituse rakendamine: Kui on tekkinud patoloogiline murd või on väga suur murde oht, võib olla vajalik luu stabiliseerimine metallplaadi või varda abil.

Kontakteeruge arstiga kohe, kui teil või teie lapsel on järgmised märgid: * Püsiv või tugev valu luus või liigeses, eriti pärast väikest trauma või ilma selge põhjuseta. * Tunnetatav turse või deformatsioon luu või liigese piirkonnas. * Liikumispiiratus või jäikus kahjustatud jäsemes. * Äkiline, tugev valu koos võimetusega toetuda jäsemele – see võib viidata luumurdele. * Juhuslik leid röntgenipildil, mis näitab luus selgelt piiritletud tumedat ala (lüsentne fookus), eriti kui patsient on laps või nooruk. Isegi kui sümptomeid pole, on oluline sarnaseid leide arsti poolt hinnata, et kõrvaldada muud võimalikud haigused ja koostada jälgimis- või raviplaan.