Belli paralüüs
Kirjeldus
Belli paralüüs on äkiline, enamasti ühepoolne näonärvi kahjustus, mis põhjustab lihasnõrkust või täielikku halvatust näo ühel pool. See on üks levinumaid perifeerse näonärvi kahjustusi, mis võib esineda igas vanuses ja tekitada olulist muret ning funktsionaalset häiret. Hea uudis on see, et enamus patsientidel toimub täielik taastumine.
Belli paralüüs on idiopaatiline halvatus, mis tähendab, et selle täpset põhjust pole teada. Arvatakse, et see on seotud näonärvi (seitsmenda kraniaalse närvi) põletikuga ja tursega, mis tekib tõenäoliselt viirusinfektsiooni (näiteks herpes simplex viiruse) reaktsioonina. See turse surub nervi lõuale luukanalis, kahjustades selle funktsiooni. Nerv on vastutav näo lihaste liigutamise, maitseelamuse eesosas ja pisarate ning sülje eritamise eest. Kahjustus põhjustab signaalide edastamise katkemise lihastesse, mis toob kaasa iseloomuliku lihasnõrkuse.
- Näo ühepoolne lihasnõrkus või halvatus, mis areneb kiiresti, tavaliselt 48 tunni jooksul.
- Näo langus või jäikus halvatud poolel. Naeratus muutub kõveraks.
- Raske on sulgeda silmalaug halvatud poolel.
- Kulmude tõstmise võime vähenemine.
- Vähene või puuduv maitsetunne keele eesosas.
- Valu, tundlikkus või tuimuse tunne kõrva taga või lõual.
- Helide tundlikkus (hüperakusia) halvatud kõrva poolt.
- Kuiva või liigse pisarate eritumise tunne silmas.
- Raskused söömisel ja joomisel (toit võib koguneda põski).
- Kõne ebaselgus, eriti häälikute p, b ja m puhul.
Belli paralüüsi otsest põhjust ei tunta, kuid seda seostatakse viiruslike infektsioonidega, mis aktiveeruvad ja põhjustavad immuunreaktsiooni ning närvi põletikku. Levinumad seotud viirused on herpes simplex viirus (põhjustab külmherpest), Epstein-Barri viirus ja veiseherpese viirus. Teised riskitegurid hõlmavad rasedust (eriti kolmandas trimestris), diabeeti, kõrget rõhku, respiratoorseid infektsioone (näiteks gripp) ja perekondlikku ajalugu Belli paralüüsiga. See võib tekkida igas eas, kuid on sagedamini täheldatav 15–60-aastastel inimestel.
Belli paralüüsi diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja füüsilisel neuroloogilisel läbivaatusel. Gurd või neuroloog hindab näolihaste liigutusi, paludes patsiendil näiteks kulmu kergitada, silmi sulgeda, põsed puhuda ja naeratada. Teisi sarnaseid seisundeid (nt insult, tumor, Lyme'i tõbi) tuleb välistada. Lisauuringutena võidakse kasutada elektromüograafiat (EMG), mis hindab närvi ja lihase elektrijuhtivust, ning magnetresonantstomograafiat (MRI) või arvutitomograafiat (CT), et välistada ajukasvaja või insult. Vereteste võidakse teha diabeedi või põletikuliste protsesside tuvastamiseks.
Ravi eesmärk on kiirendada taastumist ja vältida tüsistusi. Standardraviks on kortikosteroidid (näiteks prednisolon), mida antakse suukaudselt 1–2 nädala jooksul, et vähendada närvi turse ja põletikku. Kui on kahtlust viiruslikust põhjust, võidakse lisada antiviralseid ravimeid (nt atsükloviir). Füsioteraapia ja näoharjutused on olulised lihaste tugevdamiseks ja kontrolli taastamiseks. Silmade kaitsmiseks (kuna silm ei sulgu korralikult) on hädavajalik kasutada kunstlikke pisaraid ööpäevaringselt ja silmaklappe öösel, et vältida kuivikut ja kahjustust. Enamus inimesi (umbes 70–80%) taastub täielikult mõne kuu jooksul, kuid osadel võib jääda jääknähtusid nagu lihaste kokkutõmbed või ühendusliigutused (sünkineesia).
Kui teil tekib äkiline nõrkus või halvatus näo ühel küljel, peate seda pidama meditsiinilise erakorralise seisundina ja KOHETULT pöörduma arsti poole või kiirabisse. See on oluline selleks, et välistada eluohtlikke seisundeid nagu insulte või ajukasvajad, mis võivad esineda sarnaste sümptomitena. Eriti kiiret reaktsiooni nõuavad järgmised punased lipud: sümptomid, mis hõlmavad ka käsi või jäsemeid, raskused kõne või neelamisega, pea valud, mis on äärmiselt tugevad või ebatavalised, või sümptomite progresseerumine mitu päeva jooksul. Mida varem alustatakse raviga, seda parem on prognoos.