Valutu türeoidiit

Valutu türeoidiit (ka vaikne türeoidiit) on krooniline autoimmuunne haigus, mille puhul immuunsüsteem ründab ja hävitab kilpnäärme rakke. See erineb teistest türeoidiitidest, nagu subakutiivne türeoidiit (de Quervaini türeoidiit) või akuutne türeoidiit, just selle poolest, et puudub valulikkus kilpnäärme piirkonnas. Haigus kulgeb tavaliselt kolmes faasis: esmalt hüpertüreoos (liigkilpnäärmelisus), siis hüpotüreoos (alatalitlus) ja lõpuks taastumine, kuid mõnel juhul võib hüpotüreoos jääda püsivaks. Kilpnäärme talitluse muutused on tingitud põletikulisest protsessist, mis põhjustab hormoonide vabanemist ja hiljem hormoonide tootmise vähenemist. Valutu türeoidiit on seotud teiste autoimmuunsete haigustega ning võib olla põhjustatud geneetilisest eelsoodumusest ja keskkonnateguritest.

Valutu türeoidiidi täpset põhjust ei tea, kuid peamine mehhanism on autoimmuunne reaktsioon, mille käigus organism toodab antikehi (eriti TPO antikehi), mis ründavad oma kilpnäärme kudesid. See põhjustab põletikku ja kilpnäärme rakkude kahjustumist. Ristiktegurid, mis suurendavad haiguse tekkimise riski, hõlmavad: naissugu (naised on haigestunud 2-5 korda sagedamini); vanus 30-50 aastat; perekondlik eelsoodumus autoimmuunsetele haigustele; hiljutine rasedus (postpartum türeoidiit on valutu türeoidiidi vorm); teised autoimmuunsed haigused nagu 1. tüüpi diabeet, vitiliigo, Addisoni tõbi või lupus; mõned ravimid, näiteks interferoon või litium; ja keskkonnategurid, sealhulgas stress või infektsioonid, mis võivad käivitada immuunreaktsiooni.

Valutu türeoidiidi diagnoosimine põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja erinevatel laboratoorseil uuringuil. Kilpnäärme valulikkuse puudumine eristab seda teistest türeoidiitidest. Peamised diagnostilised meetodid on: vereanalüüs kilpnäärme talitluse hindamiseks (TSH, vaba T4, vaba T3) – hüpertüreoosi faasis on TSH alla normaalse, T4 ja T3 tõusnud; hüpotüreoosi faasis on TSH tõusnud, T4 alanenud; antikehade testid, eriti türeoidperoksidaasi (TPO) antikehad, mis on sageli tõstetud; kilpnäärme ultraheliuuring, mis võib näidata kilpnäärme ebaühtlast tekstuuri, suurenemist või madalamat ekogeensust; ja vahel kilpnäärme süntigraafia, mis näitab madalat radioaktiivse isotoobi omastamist (madal uptake), eristamaks seda Gravesi haigusest. Oluline on teha diferentsiaaldiagnoos teiste kilpnäärme haiguste (nagu Gravesi tõbi, Hashimoto türeoidiit) suhtes.

Valutu türeoidiidi ravi on sümptomaatiline ja sõltub haiguse faasist, sest enamikul patsientidel taastub kilpnäärme funktsioon iseseisvalt 12-18 kuu jooksul. Hüpertüreoosi faasis kasutatakse beetalukajaid (nt propranolool) südamepekslemise, ärevuse ja värisemise leevendamiseks. Kilpnäärmevastaseid ravimeid (nt tiamatsool) tavaliselt ei kasutata, kuna hüpertüreoos on ajutine ja põhjustatud hormoonide vabanemisest, mitte uuest tootmisest. Hüpotüreoosi faasis, kui sümptomid on tugevad või püsivad, määratakse hormoonasendusravi levotüroksiiniga, et normaliseerida hormoonitasemed ja leevendada sümptomeid. Ravi annust kohandatakse regulaarsete vereanalüüside põhjal. Kui kilpnäärme funktsioon taastub, võib ravi lõpetada. Püsiva hüpotüreoosi korral (mis esineb umbes 20-30% patsientidest) on vaja eluaegset asendusravi. Oluline on ka regulaarne järelvalve kilpnäärme talitluse üle ja tervisliku eluviisi säilitamine.

Pöörduge arsti poole, kui teil esineb mõni järgmistest sümptomitest või olukordadest: seletamatu südamepekslemine, ärevus või pidev väsimus; järsk kaalumuutus ilma dieedi või tegevuse muutuseta; külma või kuumataluvuse märgatav halvenemine; kaela kerge suurenemine või rõhu tunne ilma valuta; kahtlus kilpnäärme talitluse häirest pärast rasedust (eriti 3-12 kuud pärast sünnitust); perekonnas autoimmuunsete kilpnäärmehaiguste (Hashimoto tõbi, Gravesi tõbi) või teiste autoimmuunsete haiguste esinemine; või kui teil on teada autoimmuunne haigus ja tekivad uued sümptomid. Eriline kiirus on vajalik, kui esinevad tõsised sümptomid nagu raskused hingamise või neelamisega kilpnäärme suure tõttu, raskendatud südamerütm või sügav depressioon. Varane diagnoos ja sekkumine aitab vältida tüsistusi ning tagada optimaalse ravi.