Uroteliaalne kartsinoom
Kirjeldus
Uroteliaalne kartsinoom, tuntud ka ka siirdepõie kartsinoom, on kuse-elundkonna üks levinumaid pahaloomulisi kasvajaid. See areneb kusepõie, ureterite või neeruvaagnate limaskesta katvast kihist ehk uroteelist. Varajane tuvastamine on väga oluline, sest ravitulemused sõltuvad oluliselt haiguse levikust diagnoosimise hetkel.
Uroteliaalne kartsinoom on pahaloomuline kasvaja, mis tekib kuse-elundkonna limaskesta uroteliaalkihist. See katekiht vooderdab kusepõit, uretereid (neeru-juhiseid), neeruvaagnaid ja osaliselt ka urethrat (kuseteed). Kasvaja algab tavaliselt ühest kohast, kuid kogu uroteliaalpind on haiguse suhtes vastuvõtlik, mis tähendab, et võib tekkida mitu kasvajat erinevates kohtades korraga (nn väliheledus). Enamik juhtumest (umbes 90%) esineb just kusepõies. Haigust liigitatakse invasiivsuse astme järgi: mitteinvasiivne, mis ei ole tunginud lihaskihisse, ja invasiivne, mis on sügavamale tunginud ja võib anda kaugesseid metastaase.
- Vere olemasolu kuses (hematuria) – see võib olla nähtav palja silmaga või avastatav ainult mikroskoobiga.
- Muutunud kusemuster, näiteks sagedasem kusemine, öine kusemine (nocturia), valulik kusemine (dysuria) või kusepidamatuse tunne.
- Põhja- või seljaaluse piirkonna valu, mis ei ole seotud muude selgete põhjustega.
- Püsiv ja tugevnev selja- või küljevalu, mis võib viidata kasvaja levikule neertesse või ümbritsevatesse kudedesse.
- Jalade turse (ödeem), mis võib olla seotud lümfisõlmede kokkusurumisega või maksa- ja neeruprobleemidega.
- Tahtmatu kaalulangus, väsimus, isutus ja üldine nõrkus – need on üldised sümptomid, mis võivad ilmneda kõrvalekallete korral.
- Kuseinfektsiooni sümptomite ilmnemine (põletikuline valu, palavik), mis ei parane antibiootikumiraviga.
- Neerutalitluse halvenemise märgid, näiteks vere rõhu tõus.
Uroteliaalse kartsinoomi täpset põhjust ei teata, kuid on tuvastatud olulisi riskitegureid, mis suurendavad haiguse tekkimise tõenäosust. Peamiseks riskiteguriks on tubakatõbi – suitsetajatel on haigestumise risk 2–6 korda suurem. Olulist rolli mängivad ka keemilised ained, eriti aromaatsete amiinide kokkupuude tööstusharudes (värvide, kummisegu, tekstiili tootmine). Kroonilised kuseinfektsioonid ja kusepõie kivi võivad pikaajalisel ärritusel soodustada kasvaja teket. Teatud ravimid, näiteks tsüklofosfamiid, ning kiiritusravi võivad olla seotud suurenenud riskiga. Haigus on sagedasem meestel ja vanematel inimestel (üle 55-aastastel).
Uroteliaalse kartsinoomi kahtlus tekib tavaliselt sümptomite põhjal. Diagnostiline tee hõlmab mitmeid etappe. Esmalt tehakse kuseanalüüs, et tuvastada verd või atüüpilisi rakke. Kuldstandardiks on tsüstoskoopia – kusepõie vaatlus paindva toruga (tsüstoskoobiga), mis võimaldab otse vaadelda limaskesta ja võtta kahtlase ala biopsiat (koeproov). Pildidiagnostika meetoditest kasutatakse ultraheliuuringut, arvutomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRT), et hinnata kasvaja ulatust ja võimalikke metastaase. Võetud koeproove uuritakse histoloogiliselt, et kinnitada diagnoos ja määrata kasvaja tüüp ning aggressiivsusaste (grading).
Ravi strateegia sõltub täielikult kasvaja staadiumist, asukohast, patsiendi üldisest tervisest ja soovist. Mitteinvasiivsete või varajaste kasvajate puhul on esmavalik translutsionaalne kusepõie kasvaja resektsioon (TURBT), mille käigus kasvaja eemaldatakse tsüstoskoobi abil. Seejärel võidakse rakendada kusepõie sissejuhtimistraapiat (BCG või kemoterapeutikumidega), et vähendada uuestitekkimise riski. Invasiivse kartsinoomi või põletikulise haiguse korral võib olla vajalik radikaalne operatsioon: kusepõie eemaldamine (tsüstektomia), millele võib järgneda uus kuseeraldus tee (nt ileaalne konduit või kontinentne kusepaak). Enne või pärast operatsiooni võidakse kasutada keemiaravi ja/või kiiritusravi. Kaugmetastaaside korral on peamiseks ravimeetodiks süstikemo- ja immuno-onkoloogilised ravimid, mis on suunatud haiguse kontrollimisele ja sümptomite leevendamisele.
On äärmiselt oluline konsulteerida kohe arstiga, kui ilmnevad järgmised hoiatussümptomid, eriti kui need ei kao iseenesest: Nähtav veri kuses, isegi kui see ilmneb vaid üks kord. Püsivad muutused kusemises, nagu uus esinenud valud, sagedus või kiireloomuline pidamatushäire. Selgrootu selja- või põhjavalu, mis ei seostu liigsete pingutustega. Kui teil on tugevnenud riskitegureid (näiteks pikk suitsetamise ajalugu või kokkupuude keemiliste ainete) ja ilmnevad ülalmainitud sümptomid, on äratuskell veel selgem. Ärge viivitage – varajane uuring võib päästa elu.