Tsütomegaloviiruse infektsioon (CMV)

Tsütomegaloviiruse (CMV) infektsioon on põhjustatud inimese tsütomegaloviirusest (Human cytomegalovirus), mis kuulub herpesviiruste perekonda. Pärast algset nakatumist jääb viirus organismi latentseks, st peidetud olekusse, kus see võib hiljem elutsükli jooksul taas aktiveeruda, eriti immuunsüsteemi nõrgenemisel. CMV infektsiooni kulg võib olla väga erinev – alates täiesti märkamatust kuni eluohtlike süsteemset haigusteni. Viirus võib kahjustuda peaaegu kõiki elundeid, kuid sagedamini siiski süljenäärmeid, maksa, kopsusid, silmi, kesknärvisüsteemi ja seedekulgla limaskesti. Täiskasvanutel, kellel on tugev immuunsus, on haigus enamasti asümptomaatiline või põhjustab kergeid gripitaolisi sümptomeid. Suurim risk on vastsündinutel, kelle ema esmakordselt nakatus raseduse ajal, ning inimestel, kellel on immuunpuudulikkus (nt pärast organisiirdamist või HIV-i nakatunud).

Põhjuseks on inimese tsütomegaloviiruse (CMV) nakkus. See viirus levib läbi kehavedelike, näiteks sülje, uriini, vere, sperma, emapiima ja pisarate. Nakatumine võib toimuda tiheda kontakti käigus (nt suudlemine, seksuaalkontakt), vereülekande või organisiirdamise kaudu, samuti emalt lapsele raseduse, sünnituse või imetamise ajal. Peamised riskitegurid on: 1) Nõrgenenud immuunsüsteem (HIV/AIDS, keemiaravi, pärast organisiirdamist). 2) Rasedus – esmane CMV nakatumine raseduse ajal seab loote suurele ohtule. 3) Töötamine lasteasutustes, kus on tihe kontakt väikeste lastega, sest lapsed on sagedased CMV levitajad. 4) Tihe kontakt CMV-nakatunud inimesega samas majapidamises.

Diagnoosi kinnitamiseks on vaja laboratoorseid teste, sest sümptomid on sageli mittespetsiifilised. Peamised meetodid on: 1) Vereanalüüs antikehade jaoks – testitakse CMV-suurte (IgM) ja CMV-püsivate (IgG) antikehade olemasolu. IgM antikehad viitavad värskele infektsioonile, IgG püsivale. 2) Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) – see meetod tuvastab otseselt viiruse DNA-d verd, uriinist või mõnest teisest kudedest. See on väga tundlik ja oluline nakatunud immuunpuudulikkusega patsientide jälgimiseks. 3) Viiruse eraldamine kudedest – viiruse viljastamine rakul (nakkekultuur) uriinist või kurgunõrist võetud proovist. 4) Uriini mikroskoopiline analüüs – võib näidata iseloomulikke suuri rakke ("silmamunarakke"). Vastsündinute puhul võetakse analüüsid verest ja uriinist esimese kahe nädala jooksul. Rasedatel soovitatakse antikehade testi CMV suhtes, kui on kahtlus esmase nakkuse riski olemasolus.

Tervetel täiskasvanutel, kellel on kerge infektsioon, ei ole spetsiifilist ravi enamasti vaja – haigus läheb üle ise ning sümptomid leevendatakse toetusravi abil (puhkus, vedelik, palavikualandajad). Riskirühmades (immuunpuudulikkus, rasedad, vastsündinud) on ravistrateegia teistsugune: 1) Antiviirusravimid – peamised preparaadid on gantsikloviir (süstes või suukaudselt) ja selle suukaudne eelravim valgantsikloviir, samuti foskarnet. Neid kasutatakse raske süsteemse infektsiooni või CMV-retiniidi korral. Need vahendid võivad avalduda mürgiliselt neerudele ja vereliistakutele, mistõttu vajalik tihe kontroll. 2) Tugiravi – hüüdraat, valu- ja palavikualandajad, toitlustamine. 3) Vastsündinute puhul, kellel on kaasasündinud CMV infektsioon sümptomeid põhjustanud, soovitatakse mitmekuuine viirusevastane ravi (gantsikloviir) kuulmis- ja neuroarengu parendamiseks. 4) Ennetus – immuunpuudulikkusega patsientidele võidakse määrata valgantsikloviiri CMV aktiveerumise vältimiseks.

Arstiga tuleks nõu pidada järgmistel juhtudel: 1) Kui gripi sarnased sümptomid (kõrge palavik, tugev väsimus) kestavad üle nädala või halvenevad. 2) Kui teil on diagnoositud immuunsüsteemi nõrgestav haigus (nt HIV) või te saate immuunsüsteemi nõrgendavat ravi (nt pärast organisiirdamist) ja teil tekivad ülalkirjeldatud sümptomid – see võib olla eluohtlik. 3) Kui olete raseda või planeerite rasedust ning teil on kahtlus, et olete olnud tihedas kontaktis CMV-nakatunuga (nt töötate lasteaias) või teil on gripi sümptomid. 4) Kui vastsündinul esinevad kahtlased märgid, nagu kollatushoog, lodevus, kehakaalu mitteomine või krambid. 5) Äge nägemise halvenemine või "lennukid" silma ees (võimalik CMV-retiniit). Need on kiireloomulised meditsiinilised olukorrad, mis nõuavad kohest eriarsti (nt nakkushaiguste või immuunpuudulikkuste eriala arsti) konsultatsiooni.