Shigelloos
Kirjeldus
Shigelloos on äge bakteriaalne soolikainfektsioon, mida põhjustavad Shigella bakterid. See on üks levinumaid kõhutõveid maailmas, mis võib kiiresti levida ja põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, eriti lastel, vanuritel ja immuunsust nõrgestatud inimestel. Ýigeaegne diagnostika ja ravi on olulised tüsistuste vältimiseks.
Shigelloos, tuntud ka kui basillaarne düsenteeria, on soolikainfektsioon, mis peamiselt mõjutab jämesoole (eriti sigmoideum- ja rektumsoole) limaskesta. Shigella bakterid tungivad soole epiteelirakkudesse, põhjustades seal põletikku, kudede hävimist ja väikeste haavandite teket. See protsess viib iseloomulike sümptomiteni nagu vere- ja limaga kõhulahtisus ning valulik defekatsioon. Ligikaudu 99% juhtudest nakatumine toimub inimeselt inimesele fekaal-oraalsel teel, mis rõhutab isikliku hügieeni ja sanitaartingimuste olulisust ennetuses.
- Äkiline palavik (kuni 40°C)
- Kõhuvalu ja krambid, mis sageli antuvad pärasoolme
- Tihe ja vedel kõhulahtisus
- Valu ja tüng defekatsiooni ajal (tenesmus)
- Väsimus ja üldine nõrkus
- Väljaheites limanähtus ja/või veri (tüüpiline düsenteeria pilt)
- Oluline vedelikukadu, mis võib viia dehidratsioonini (näiteks kuiv nahk, janu, haruldane urineerimine)
- Iiveldus ja oksendamine
- Väga rasketel juhtudel võivad tekkida krambid (eriti lastel) või hemolüütiline-ureemiline sündroom (HUS)
Shigelloosi otseseks põhjuseks on nelja liigiga Shigella bakteriperekond: S. dysenteriae, S. flexneri, S. boydii ja S. sonnei. Nakatumine toimub peamiselt fekaal-oraalsel teel. See tähendab, et bakterid kantakse nakatunud isiku väljaheidetega saastunud objektidelt või toidult suu kaudu organismi. Peamised riskitegurid hõlmavad: otseset kontakti nakatunud inimesega (eriti lasteasutustes); kontamineeritud toidu või vee tarbimist; reisimist piirkondadesse, kus haigus on levinud; puudulikke sanitaartingimusi; ja nõrgenenud immuunsust. Haigustekitaja on äärmiselt nakkav – nakatumiseks piisab väga väikesest kogusest baktereid.
Shigelloosi kahtlus tekib iseloomulike kliiniliste sümptomite (palavik, krambid, verega kõhulahtisus) põhjal. Lõpliku diagnoosi kinnitamiseks on kuldstandardks väljaheite (roe) mikrobiologiline uuring. Roe proov viiakse laekultuuri, et tuvastada Shigella bakterid ja määrata nende antibiootikumitundlikkus. Lisaks võib patsiendil teha üldisi vereanalüüse, mis võivad näidata valgete vereliblede arvu tõusu ja dehidratsiooni märke. Rasketel juhtudel võib olla vaja täiendavaid uuringuid, et välistada muud sarnased haigused nagu salmonelloos või amöbne düsenteeria.
Shigelloosi ravi põhineb kolmel pealel: vedeliku taastamine, antibiootikumravi ja sümptomaatiline toetus.
1. Rehüdratatsioon: Oluline on asendada kaotatud vedelik ja elektrolüüdid. Kergetel juhtudel piisab suukaudsest rehüdratatsioonilahusest, raske dehidratsiooni korral võib vaja minna veenisisest infusioonravi.
2. Antibiootikumravi: Antibiootikume määratakse sageli, et lühendada haiguse kestust, vähendada sümptomeid ja takistada nakkuse levikut teistele. Valik sõltub piirkondlikust tundlikkusest, kuid sageli kasutatakse preparaate nagu azitromütsiin või tsiprofloksatsiin. Oluline on läbiviia antibiogramm, kuna Shigella tüved võivad olla resistentsed mõnele antibiootikumile.
3. Sümptomaatiline ravi: Palavikku ja valu võib leevendada paratsetamooliga (vältida ibuprofeeni, mis võib soole limaskonda ärritada). Mitte kasutada kõhulahtisust pidavaid ravimeid (nt loperamiidi), kuna need võivad pikendada bakterite viibimist organismis.
Arsti nõu on oluline kõigil kahtlusel shigelloosile. Koheselt (erakorraliselt) tuleb arsti poole pöörduda järgmiste 'punaste lipukeste' korral:
- Kõrge palavik (üle 39°C), eriti lapsel.
- Rasked või järjest halvenevad kõhuvalud.
- Märgatav veri väljaheites või musta värvi väljaheited.
- Dehidratsiooni märgid: äärmine janu, kuiv suu, vähene urineerimine, uimasus, sügavate silmade nägemine imikul.
- Krambid või teadvuse muutused.
- Oksendamine, mis takistab vedeliku joomist.
Reisijatel või nendel, kes on olnud kokkupuutes nakatunud inimesega, tuleks sümptomite ilmnemisel konsulteerida arstiga isegi kergemate sümptomite korral, et saada õige ravi ja vältida epideemiat.