Neeru veenitromboos
Kirjeldus
Neeru veenitromboos on seisund, kus tekib veresoon, mis kannavad verd neerust valja. See võib põhjustada ägedat valu ja kahjustada neere, mistöttu on oluline kiire diagnostika ja ravi. See on suhteliselt haruldane, kuid tösine haigus, mis nõuab meditsinilist sekkumist.
Neeru veenitromboos (ladina keeles Thrombosis venarum renalium) on veresoonte haigus, mille puhul tekib veresulgu (tromb) neeru veenides – veresooned, mis kannavad verd neerust tagasi südamesse. Tromb võib osaliselt või täielikult blokeerida verevoolu, põhjustades surve tōusu neerus ja kahjustades selle struktuure. See võib viia neeru funktsiooni halvenemiseni, proteiinikadusesse (valk urinis) ja muudeks tösisteks terviseprobleemideks. Enamasti on möjutatud üks neer, kuid mõlemapoolne tromboos on vōimalik ja eriti ohtlik.
- Äge või tugev valukolle külje peal (lateralne valukolle), mis võib kiirgada kuusesse või reide
- Vere või nähtava verega uriin (hematuria)
- Vähenenud uriini hulk (oliguria)
- Kōrgenenud vererōhk, mis võib olla raske kontrollida
- Üldine halb enesetunne, palavik ja väsimus
- Neerupiirkonna tundlikkus või tursed
- Õhitus, iiveldus või oksendamine valu töttu
- Kui tekib neeru puudulikkus, võivad ilmneda nōrkuse, isutusetusega seotud sümptomid
Neeru veenitromboosi peamine pōhjus on nefreetilne sündroom – seisund, kus neerud laskevad liiga palju valku uriini, mis pōhjustab vere hüpokoaaguleeruvust (vere hüübimishäire). Teised olulised riskitegurid hōlmavad: pōletikulised haigused, mis kahjustavad veresooni (nt süstemaatiline erütematoosne luupus), vähkkasvajad, mis suurendavad tromboosi riski (paraneoplastiline sündroom), rasedus (eriti kolmandas trimestris ja sünnitusjärgsel perioodil), raske dehidratsioon, pikaajaline kortikosteroidide tarvitamine, pärilikud vere hüübimishäired (nt Factor V Leiden mutatsioon) ja neeru traumad või kirurgilised operatsioonid.
Neeru veenitromboosi kahtlus tekib iseloomulike sümptomite puhul. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse peamiselt mitteinvasiivseid pildidiagnostika meetodeid: Doppler-ultraheli, mis vōimaldab hinnata verevoolu kiirust ja suunda neeru veenides, ning arvutitomograafia (KT) angiograafia, mis annab detailse pildi veresoonestikust ja trombist. Samuti tehakse vereanalütiseid: koagulogramm (vere hüübimise parameetrid), neerufunktsiooni testid (kreatiin, urea) ja uriinianalütis valgu ja vere olemasolu kontrollimiseks. Mõnikord vōib olla vajalik magneetresonantstomograafia (MRT) või isegi selektiivne neeru venograafia, kuid see on harvem kasutusel.
Ravi eesmärk on ennetada trombii suurenemist, taastada normaalne verevool ja vältida tüsistusi nagu kopsuemboolia. Pōhiravi on antikoagulatsioonravi (verehüübimisvastased ravimid): alguses sageli süstes hepariin, seejärel üleminek tablettidele (nt varfariin või uued oraalsed antikoagulandid – NOAK-id). Ravi kestus on tavaliselt 3–12 kuud või pikem, olenevalt pōhjusest. Raskematel juhtudel vōidakse kasutada tromboliüüsi – sulgu lahustavaid ravimeid, mis antakse otse trombi, või teha kirurgiline interventsioon (trombektomia). Samuti on oluline ravida aluseks olevat haigust (nt nefreetilne sündroom) ja kontrollida vererōhku. Patsientidele soovitatakse piisavalt vedelikku tarbida ja vältida dehydratsiooni.
Kohe konsulteerige arstiga või kutsuge kiirabi, kui teil on äkkeline, tugev küljevalukolle koos ühe või mitme järgneva sümptomiga: uriin, mis on punakas või nähtavalt verine, järsk vähenemine uriinierituses või uriini puudumine, raskused hingamisel, rindkere valu või äge nōrkus (mis vōib viidata kopsuembooliale). Samuti pöörduge arsti poole, kui teil on pikaajaline küljevalu, selgematut pōhjust kōrgenenud vererōhk või kui uriin on vahune (mis vōib näidata valku). Eriti oluline on kiire reaktsioon neil, kel on eelnimetatud riskitegurid (nt nefreetilne sündroom, vähkkasvajad, rasedus).