Naha oskisrakk (spinocellulaarne kartsinoom)
Kirjeldus
Naha oskisrakk on teine levinuim nahavähi tüüp, mis tekib naha pealmistes kihtides asuvatest lame- ehk keratinotsüütide rakkudest. See on agressiivsem kui basaliroom, kuid kui see avastatakse varakult, on ravi üldjuhul väga edukas. Põhiline riskitegur on krooniline UV-kiirguse kahjustus.
Naha oskisrakk (ladestusrakk) on pahaloomuline kasvaja, mis areneb naha pealmise kihi (epidermise) lame- ehk spinossete rakkude hulgast. Need rakud on vastutavad nahastruktuuri eest ja keratiniseerumise eest. Vähi tekke korral kaotavad rakud kontrolli ja hakkavad kontrollimatult paljunema, tungides aja jooksul sügavamale nahakihtidesse ja võimalikult ka teistesse kudedesse (metastaasid). See vähiliik võib tekkida kõikjal kehal, kuid kõige sagedamini avastatakse seda päikesele avatud piirkondades: näol (eriti huultel, kõrvades ja laubal), käsivartel ja jalgadel.
- Kõva, krustiline punakas sõlm või laik, mis ei parane mitu nädalat.
- Pinnakilbiline, krobelise pinnaga moodustis, mis võib veritseda või mahajäämistunnet tekitada.
- Vanemal, krooniliselt päikese kahjustuse all olnud nahal tekkivad püsivad, sügavamad pragud või valgendunud laigud, mis muutuvad karedaks.
- Olemasoleva vähkerahu (aktiiniline keratoos) kiire muutumine või laienemine.
- Moodustise kasv, paksenemine või sügavnemine.
- Püsiv valu, tundlikkus või sügelus haigestunud piirkonnas.
- Haavumine või korduv veritsemine ilma selge põhjuseta.
- Paiste või mädane minek haiguskolde ümber.
- Lähedal asuvate lümfisõlmede suurenemine, mis võib viidata metastaseerumisele.
Peamiseks põhjuseks on ultraviolettkiirguse (nii päikese kui solaarriumi) kumulatiivne mõju, mis põhjustab DNA kahjustusi naharakus. Teised olulised riskitegurid hõlmavad: hele nahk, sinised või rohelised silmad, heledad või punakad juuksed, mis põletuvad kergesti; pikaajaline töö välitingimustes; nõrgenenud immuunsüsteem (näiteks organisiirdamise järel või HIV); krooniline kokkupuude teatud kemikaalidega (nt. arseen); ioniseeriv kiirgus; vanus (risk suureneb üle 50-aastastel); humanpapilloomiviiruse (HPV) teatud tüübid; põletusarmid või kroonilised haavad; ning perekonnaloo olemasolu nahavähist.
Arst teeb esmalt visuaalse ja dermatoskoopilise uuringu, et hinnata moodustise morfoloogiat. Kindel diagnoos pannakse patoanatoomilise uuringu abil, mille jaoks võetakse biopsia – väike tükk kahtlast koelt kohaliku tuimestuse all. Proovi analüüsib patoloog mikroskoobi all, et kinnitada vähirakkude olemasolu ja hinnata kasvaja agressiivsust (diferentseerumisastet). Edasisenenud juhtudel võidakse kasutada täiendavaid kuvamis meetodeid (nt. ultraheli, MRI) või sentinelsõlme biopsiat, et kontrollida, kas vähk on levinud lümfisõlmedesse.
Ravi valik sõltub kasvaja suurusest, asukohast, sügavusest ja patsiendi üldtervisest. Kuldsestandardiks on kirurgiline eemaldamine (eksitsioon) koos terve koe marginaaliga, mis tagab suure tõenäosusega täieliku ravi. Alternatiivsete meetoditena kasutatakse: krioterapiat (vedel lämmastikuga külmutamine); küratiivi (kaabimist ja elektrokoagulatsiooni); radioterapiat (kiirgusravi), eriti näo delikaatsetel piirkondadel või vanematel patsientidel; fotodünaamilist terapiat (valgusravi spetsiaalse kreemi kombineeritult); ning immunoteraapiat või siirdravimeid (nt. cemiplimab) väga edasinenud ja metastaseerunud juhtude puhul. Pärast edukat ravi on oluline regulaarne järelvalve, et tuvastada võimalikud retsidivid või uued kasvajad.
Konsulteerige dermatoloogi või perearstiga viivitamatult, kui tähete nahal muutust, mis: ei parane 4-6 nädala jooksul; veritseb, valutab või sügeleb; muutub kiiresti suuremaks või paksemaks; on ebanormaalse välimusega (ebakorrapärased servad, ebaühtlane värvus); või tekib põletusarmile või muule kroonilisele haavale. Eriti oluline on olla tähelepanelik, kui teil on suur nahavähi risk (hele nahk, põletuskulud nooruses, perekonnalugu). Ärge oodake – varane avastamine ja sekkumine on võtmetähtsusega tervikliku paranemise ja raskemate komplikatsioonide vältimiseks.