Metroraagia
Kirjeldus
Metroraagia on emakast põhjustatud verejooks, mis ei ole seotud normaalse menstruaaltsükliga. See võib olla märk erinevatest terviseprobleemidest, alates hormonaalsetest tasakaalutustest kuni emakakaela või emaka struktuuriliste muutusteni. Kuigi sageli heaoluhäire, võib see olukord viidata ka tõsisemale seisundile, mistõttu õigeaegne arstiabi on väga oluline.
Metroraagia on meditsiiniline termin emakast pärineva ebaregulaarse ja sageli kopsaka verejooksu kohta, mis esineb menstruatsioonitsüklitest sõltumatult. Erinevalt menorrhagiast (liigkasulikest menstruatsioonidest) ei järgi metroraagia tsüklilist mustrit. See on sümptom, mitte iseseisev haigus, ja see viitab sellele, et emaka või suguhormoonide normaalset talitlust on häiritud. Häire võib puudutada emaka limaskesta (endomeetriumi), hormonaalset reguleerimist või verejooksu kontrolli mehhanisme, põhjustades pikaajalist või aeg-ajalt esinevat veritsust.
- Ebaregulaarne verejooks menstruatsioonide vahel (intermenstruealne veritsus).
- Verejooks pärast seksuaalvahekorda või günekoloogilist uurimist.
- Pikk kestus või erakordselt kopsakas verejooks (krooniline verejooks).
- Vere hulgas võivad esineda tromboid (verehübeldisi).
- Vaagnalihaste krambid või põhjavalu.
- Väsimus, nõrkus või hingeldus (anemia tõttu).
- Peavalu või pearinglus.
- Närvilisus või ängistus verejooksu ebaselge põhjuse tõttu.
Metroraagia põhjused on väga mitmekesised. Need võivad hõlmata hormonaalset tasakaalutust (nt hüpotüreoos, polütsüstiliste munasarjade sündroom, menopausi üleminek), emaka struktuurilisi muutusi (nt fibroidid, polüübid, adenomüoos), põletikulisi protsesse või infektsioone. Olulised riskitegurid on sugu: naised reproduktiivseas eas, eriti need, kes lähenevad menopausile. Teised tegurid hõlmavad raske kehakaalu, stressi, teatud ravimite (nt antikoagulantide või hormonaalsete kontratseptiivide) kasutamist ning perekonnas esinevaid günekoloogilisi haigusi. Harvem võib verejooks olla emakakaela- või emakavähi varajane sümptom.
Diagnoosimise alguses viib günekoloog läbi põhjaliku anamneesi (haiguse ajaloo) ja günekoloogilise vaatluse. Olulised laboratoorsed uuringud on hemoglobiini taseme ja rauadefitsiidi kindlakstegemiseks verearuanalüüs ning hormoonitasemete (sh TSH, estrogeen, progesteroon) kontroll. Kõige olulisemaks visuaalseks meetodiks on transvaginaalne ultraheliuuring (ultrasoon), mis võimaldab hinnata emaka, emaka limaskesta paksust ja struktuuri ning tuvastada fibroide või polüüpe. Vajadusel tehakse emaka limaskesta biopsia (endomeetriumi biopsia) või hüsteroskoopia, et välistada ebasoodsad muutused. Mõnedel juhtudel võidakse kasutada ka arvutitomograafiat (CT) või magnetresonantstomograafiat (MRI).
Ravi sõltub täielikult metroraagia põhjusest. Hormonaalsete häirete korral võidakse ordineerida hormoonravi (nt kombineeritud peroralsed kontratseptiivid, progestiinid või hormonaalsed süsteemid). Mitte-hormonaalsetest võimalustest kasutatakse veritsust vähendavaid ravimeid (nt tranekaanhape). Kui põhjuseks on struktuurilised muutused nagu suured fibroidid või polüübid, võidakse soovitada kirurgilist ravi: hüsteroskoopilist polüübi eemaldamist, müomektoomiat või emaka arterite emboliseerimist. Krooniliste ja ravile mittevastavate juhtude korral võib olla kaalutud endomeetriumi ablatsiooni (limaskesta eemaldamist) või hüsterektoomiat (emaka eemaldamist). Oluline on ka elustiili korrigeerimine: kaalulangus, stressi vähendamine ja rauatablettide võtmine aneemia korral.
Arstiga konsulteerimine on hädavajalik järgmistel juhtudel: kui menstruatsioonidevahelist verejooksu esineb korduvalt; kui verejooks on erakordselt kopsakas või kestab üle 7 päeva; kui kaasnevad tugevad kõhuvalud, kõrgenenud kehatemperatuur või halvustunavõitu enesetunne; kui esinevad aneemia tunnused (väsimus, kahvatus, hingeldus); ja eriti oluline on kohene arstiabi, kui verejooks algab raseerumise kinnitamise järel või pärast menopausi. Need võivad olla "punased lipud", mis viitavad vajadusele kiireks meditsiiniliseks sekkumiseks.