Maksaadenoom (hepatotsellulaarne adenoom)

Maksaadenoom on heabeneeruline kasvaja, mis tekib maksarakkude (hepatotsüütide) liigsel paljunemisel. See on üks levinumaid heabeneerulisi maksakasvajaid täiskasvanutel. Kasvaja on tavaliselt piiritletud, üksik ja paikneb maksa paremas sagaras. See koosneb muutunud, kuid mittekahjulistest maksarakkudest, mis säilitavad oma osalise funktsiooni. Peamine oht seisneb selles, et suured adenoomid võivad lõhkeda ja põhjustada eluohtlikku kõhuõõne veritsust ning on olemas väike risk, et kasvaja võib aja jooksul muutuda maksavähiks (hepatotsellulaarseks kartsinoomiks). Seetõttu nõuab see tingimus korralikku diagnostikat ja monitooringut.

Maksaadenoomi täpne tekkepõhjus ei ole teada, kuid see on tihedalt seotud hormonaalse tasakaaluga, eriti östrogeeni mõjuga. Peamised riskitegurid hõlmavad:

• Pikemaajaline hormonaalse kontratseptsiooni ("tablettide") kasutamine: See on kõige olulisem riskitegur noortel naistel.
• Anaboolsete steroidide tarvitamine: Eriti meestel, kes kasutavad neid lihasmassi suurendamiseks.
• Rasedus: Hormonaalsed muutused raseduse ajal võivad soodustada olemasoleva adenoomi kasvu.
• Mõned haruldased ainevahetushaigused: Nagu glükogeeni ladestushaigus I tüüp (von Gierke haigus).
• Sugu ja vanus: Naised sünnivanusel (20-50 aastat) on oluliselt rohkem ohustatud.
• Geneetilised faktorid: Harvadel juhtudel võib olla perekondlik kalduvus.

Kuna sümptomid puuduvad sageli, avastatakse maksaadenoom enamasti juhuslikult. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

• Kõhuultraheli (ultraheliuuring): Esmane piltdiagnostika meetod, mis võimaldab visualiseerida kasvaja maksas.
• Arvutomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT): Need annavad täpsema pildi kasvaja suuruse, asukoha, arvu ja iseloomu kohta. MRT on eriti oluline adenoomi eristamisel teistest maksakasvajatest.
• Verianalüüs: Maksafunktsiooni testid (nt ALAT, ASAT) võivad olla normaalsed või veidi tõusnud. Alfafetoproteiini (AFP) tase on tavaliselt normaalne, mis aitab eristada maksavähki.
• Biopsia (koeproov): Maksapunktiooni tehakse siis, kui piltdiagnostika tulemused on ebamäärased. See aitab lõplikult kinnitada diagnoosi ja välistada pahaloomulist kasvajat.

Diagnostika eesmärk on kindlaks teha kasvaja iseloom ja välistada muud maksakahjustused.

Ravi taktika sõltub adenoomi suurusest, sümptomitest, patsiendi soost ja taustahaigustest.

1. Vaatlus ja monitooring: Väikesed (alla 5 cm), sümptomiteta adenoomid, eriti naistel, kes on lõpetanud hormonaalse kontratseptsiooni kasutamise, võivad vaid regulaarset jälgimist vajata (nt poolaastased või aastased ultraheliuuringud).

2. Hormonaalsete ravimite katkestamine: Soovitatakse kohe lõpetada östrogeneene sisaldavate kontratseptiivtablettide või steroidide kasutamine.

3. Kirurgiline ravi (resektsioon): Operatsiooni soovitatakse, kui:

• Kasvaja on suurem kui 5 cm.
• Tekivad sümptomid (nt valu).
• On kahtlus pahaloomulises muutumises.
• Adenoom kasvab monitooringu ajal.
• See esineb meestel või patsientidel glükogeeni ladestushaigusega, kuna nende juhtude puhul on risk pahaloomuliseks muutumiseks suurem.

Operatsiooni käigus eemaldatakse kasvaja osa maksast (resektsioon).

4. Embolisatsioon: Kui adenoom on veritsev, võib kasutada spetsiaalset protseduuri, mille käigus sulgetakse kasvajat toitvad veresooned.

Ravi eesmärk on ennetada eluohtlikke tüsistusi ja vähendada vähiriski.

Oluline on konsulteerida arstiga (esmalt perearstiga või gastroenteroloogi/gastroenteroloogia kirurgiga), kui:

• Tekib äge, tugev või pidev valu ülemises kõhuosas paremal – see võib viidata adenoomi lõhkemisele või veritsusele, mis on erakorraline olukord.
• Tekivad kollatuse märgid (kollane nahk või silmavalged).
• Kõhus on tuntav turse või kobakas.
• On pikaajaline põhjendamatu väsimus või iiveldus.

Samuti tuleks kindlasti arstiga rääkida, kui teie maksakasvaja on juba teada ja te tunnete uusi sümptomeid või kui kavatsete rasestuda – see nõuab spetsiaalset plaani, et minimeerida riskid.