Kõhulahtisus
Kirjeldus
Kõhulahtisus on üks levinumaid seedetrakti häireid, mida iseloomustab vedelate või vesiste roojade äge või pikaajaline eritumine. See on mitmete põhjuste tulem, alates infektsioonidest kuni krooniliste haigusteni, ning võib kiiresti viia vedelikupuuduseni. õigeaegne mõistmine ja ravi on olulised eriti laste ja eakate puhul, kellel on suurem dehüdratsiooni oht.
Kõhulahtisus (meditsiinilises keeles diarréa) on seedetrakti funktsioonihäire, mille puhul soolestik ei suuda piisavalt imeda vett, elektrolüüte ja toitaineid. Selle tulemusena muutuvad roojad vedelaks ja neid eritub sagedamini kui tavaliselt (üle kolm korda päevas). Protsess võib toimuda peensoole või jämesoole tasandil, kus toimub peamine vee ja soolade imendumine. Kõhulahtisus võib olla akuutne (kestab mõni päev, tavaliselt põhjustatud infektsioonist) või krooniline (kestab üle nelja nädala, mis viitab põhjalikumale seisundile nagu põletikuline soolehäire või irritaabile soole sündroom).
- Vedelad või vesised roojad, mida on sage (3+ korda päevas)
- Kõhuvalu, krambid või keeritus
- Kõhu puhitus ja gaasid
- Pidev tung toiletile minna
- Nõrkus ja väsimus vedelikukaotuse tõttu
- Iiveldus ja/või oksendamine
- Kerge või kõrge palavik
- Dehüdratsiooni märgid: vähene urineerimine, kuiv suu, äärmuslik janu, uimasus
Kõhulahtisuse levinumad põhjused jagunevad infektsioosseteks ja mitteinfektsioosseteks. Viiruslikud (nt noroviirus, rotaviirus) ja bakteriaalsed infektsioonid (nt Salmonella, Campylobacter, E. coli) on akuutse kõhulahtisuse põhilised tekitajad. Parasiidid (nt Giardia) võivad põhjustada pikaajalist probleemi. Mittesisepõhised põhjused hõlmavad: toidutalumatust (nt laktoositalumatus), mõningaid ravimeid (eriti antibiootikumid), kroonilisi seedehäireid nagu irritaabile soole sündroom (IBS), Crohn'i tõbi, haavandlik koliit, tõsiseid allergiaid või stressi. Riskiteguritena võivad mõjuda reisimine (reisijate kõhulahtisus), ebapiisav hygiene, nõrgenenud immuunsüsteem ja teatud toidud.
Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, kus arst hindab sümptomite kestust, sagedust ja iseloomu. Oluline on ka reisiloo ja dieedi analüüs. Laboratoorseid uuringuid kasutatakse põhjuse selgitamiseks: roojade analüüs (mikroskoopia, kultuur, parasiidid), vereanalüüs (elektrolüüdid, põletikumärgid, hemoglobiin). Krooniliste juhtude puhul võidakse kasutada täpsemaid meetodeid nagu endoskoopia (gastroskoopia, kolonoskopia) biopsiaga või kõhuõõne ultraheliuuring, et välistada anatoomilisi muutusi või põletikulisi haigusi.
Ravi on suunatud põhjuse kõrvaldamisele ja sümptomite leevendamisele. Esmatähtis on dehüdratsiooni ennetamine ja korrigeerimine – patsient peab jooma piisavalt selget vedelikku (vesi, soolalahused nagu Rehydroni pulber). Dieedis soovitatakse lihtsaid toite, mida kergemini seedida: banaanid, riis, õunapüree, röstsai (BRAT-dieet). Medikamentoosne ravi sõltub diagnoosist: loperamiidi või bismutsubsitsalaadi kasutatakse mittesiiratud akuutsetel juhtudel sümptomite kontrolliks. Bakteriaalse infektsiooni korral võib olla vajalik antibiootikum. Krooniliste haiguste (nt IBS, põletikulised soolehäired) puhul on vajalik pikaajaline, individuaalne raviplaan, mis võib sisaldada dieeti, probiootikume ja spetsiifilisi ravimeid. Ennetavaks meetmeks on hea isiklik hygiene ja ohutu toidu käitlemine.
Pöörduge arsti poole kohe, kui teil või teie lapsel esineb ükski järgmistest "punastest lipudest": kõhulahtisus kestab üle kahe päeva täiskasvanul või üle ühe päeva imikul/väikelapsel; kõrge palavik (üle 39°C); roojades on verd, turgu või need on tõrvataolised; tugevad ja pidevad kõhuvalud; märgilised dehüdratsiooni tunnused (vähene urineerimine, kuiv nahk ja suuõõs, sügav nõrkus, ajukadu või segasus); korduv oksendamine, mis takistab vedeliku joomist. Imikute, väikelaste, rasedate ja krooniliste haigustega (nt diabeet, südamehaigus) patsientide puhul on vaja erilist tähelepanu ja kiiret konsultatsiooni.