Kilpnäärme sõlmed

Kilpnäärme sõlmed on üksikud või mitmekordsed kasvulised moodustised kilpnäärme koes. Kilpnääre on kaelas asuv elund, mis toodab hormoone, mis reguleerivad ainevahetust. Sõlmed võivad tekkida ükskõik millises osas elundist. Enamik sõlmi on heabenevalised (mittevähilised) ja ei mõjuta kilpnäärme funktsiooni – need on nn külmad või soojad sõlmed, mis ei erita liigset hulka hormoone. Väike osa sõlmedest võib olla hüperaktiivsed (kuumad sõlmed) ja põhjustada türeotoksikoosi ehk liigse kilpnäärmehormoonide tootmisega kaasnevat seisundit. Harvem võivad sõlmed olla kasvajalised (vähilised). Sõlme täpne iseloom selgub täiendavate uuringutega, peamiselt peenõelabiopsiaga (FNAB).

Kilpnäärme sõlmete täpne tekkepõhjus ei ole alati teada, kuid on tuvastatud mitu riskitegurit ja seotud seisundeid.

Peamised riskitegurid:

• Joodi puudus või üleliigne tarbimine: Piirkonnad, kus on joodivaesus, on sagedamini esineda sõlmelist hüpertüreoosi (Plummeri tõbi). Ka liigne joodi tarbimine võib sõlmete teket soodustada.
• Geneetika: Pereliikmete kilpnäärme sõlmede või vähkkasvajate ajalugu suurendab riski.
• Vanus ja sugu: Sagedus suureneb vanusega, naised on meestest tunduvalt haavatavamad.
• Radiatsioon: Pea- ja kaelapiirkonna kiiritusravi (eriti lapsepõlves) on tugev riskitegur nii hea- kui ka pahaloomuliste sõlmete tekkeks.
• Kilpnäärme põletikulised haigused: Krooniline lümfotsütaarne türeodiit (Hashimoto türeodiit) võib kaasneda sõlmete tekkesoostumusega.
• Mõned pärilikud sündroomid: Näiteks MEN2 (Multiple Endocrine Neoplasia) sündroom.
• Eluviis: Suurenenud risk on seotud suitsetamise ja stressiga, kuigi otsene seos pole alati üheselt tõestatud.

Kilpnäärme sõlme avastamisel on eesmärk kindlaks teha selle suurus, asukoht, arv, struktuur ja kasvajalise muutuse võimalus. Diagnostika käib järgmiselt:

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite ja riskitegurite kohta ning katsub kaela piirkonda, et hinnata sõlme suurust ja paiknemist.

2. Kilpnäärme ultraheliuuring (ultrahel): See on peamine ja tähtsaim meetod. See võimaldab täpselt mõõta sõlme suurust, hinnata selle struktuuri (tsüst või tahke), piire ja veresoonte varustust (Doppler). Kindlaid ultraheli tunnuseid (nt mikrokaltsifikaadid, ebaselged piirid) peetakse kahtlasteks.

3. Peenõelaspiraatbiopsia (FNAB): Kui sõlm on kahtlane ultraheliuuringu põhjal, võetakse sõlmest peenikese nõlaga kudede proov tsütoloogiliseks analüüsiks. See on kuldstandard vähkkasvaja välistamiseks või kinnitamiseks.

4. Kilpnäärme hormoonide ja TSH taseme määramine verest: Et hinnata kilpnäärme üldist funktsiooni (eutüreoos, hüpo- või hüpertüreoos).

5. Kilpnäärme stsintigraafia (radionukliiduuring): Kasutatakse harvem, peamiselt selleks, et eristada 'kuuma' (hormoone aktiivselt eritavat) ja 'külma' (mittetöötavat) sõlme.

6. Kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT): Rakendatakse suurte sõlmede puhul, et hinnata nende levikut rindkerre ja ümbritsevate struktuuride suhtes, eriti enne operatsiooni.

Ravi sõltub sõlme suurusest, tsütoloogilisest diagnoosist (heabenevaline või pahaloomuline), sümptomitest ja patsiendi üldisest terviseseisundist.

1. Jälgimine (vaatlusravi): Väikeste (<1-1,5 cm), heabenevaliste ja asümptomaatiliste sõlmede puhul, millel pole kahtlasi tunnuseid, soovitatakse regulaarset jälgimist (ultraheliuuring 6-12-kuuliste intervallidega). Kui sõlm ei kasva ega muutu, ei ole aktiivset ravi vaja.

2. Ravimid:

• Kui sõlmega kaasneb hüpertüreoos, võib arst määrata kilpnäärme toime aeglustavaid ravimeid (türeostaatikume) sümptomite kontrollimiseks.
• Türeotropse hormooni (TSH) taseme alandamiseks sünteetilise kilpnäärmehormooniga (levotürokosiin) ei soovitata enam laialdaselt, kuna selle tõhusus on piiratud ja võib põhjustada kõrvaltoimeid.

3. Radioaktiivse joodi (I-131) ravi: Kasutatakse hüperaktiivsete (kuumade) sõlmede puhul, mis põhjustavad hüpertüreoosi. Radiojood hävitab liiaaktiivsed kilpnäärmerakud.

4. Kirurgiline ravi (türeoidektoomia): Soovitatakse järgmistel juhtudel:

• Biopsia tulemus on kahtlane või pahaloomuline (vähkkasvaja).
• Sõlm on suur (>4 cm) ja põhjustab survesümptomeid (raskused hingamisel või neelamisel).
• Sõlm kasvab kiiresti jälgimise ajal.
• Kahtlus vähkkasvaja suhtes on kõrge, kuid biopsia ei ole otsustav.

Operatsiooni ulatus võib olla sõlme eemaldamine (nodulektoomia), pool kilpnäärme eemaldamine (hemitüreoidektoomia) või kogu kilpnäärme eemaldamine (totaltüreoidektoomia).

5. Muud mitteseksuaalsed meetodid:

• Etanooli injektsioon (alkoholablatsioon): Väikeste tsüstide puhul, et need kokku tõmmata.
• Lasertermoterapia või radiofrekventsablatsioon (RFA): Väiksemate heabenevaliste sõlmede puhul, kus operatsioon ei ole soovitatav. Need on väheminvasiivsed protseduurid, mis hävitavad sõlme soojusega.

Pöörduge oma perearsti või endokrinoloogi (kilpnäärme eriarsti) poole viivitamata, kui märkate ühte järgmistest märkidest:

• Kaelas on tuntav uus, selgelt piiritletud paiste või muhk, eriti kui see kasvab.
• Rasked neelamis- või hingamisraskused.
• Püsiv või halvenev köha ilma selge põhjuseta.
• Hääle muutumine või kähisemine, mis ei kao mõne nädala jooksul.
• Kaelapiirkonnas tekib äkiline tugev valu, mis võib viidata sõlme veritsemisele.
• Ilmnevad hüpertüreoosi tunnused: südamepekslemine, ärevus, kaalulangus, värisemine.
• Kui teil on lähedaste sugulastel kilpnäärme vähkkasvaja ajalugu ja te avastate endal muhu.

Ärge oodake – ennetav uuring ja õigeaegne diagnoos on väga olulised. Juhuslikult avastatud sõlm, mis ei põhjusta muret, võib sageli olla jälgimise all, kuid iga uue leiu tuleks arstiga arutada.