Kilpnäärme ultrasonograafia

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Kilpnäärme ultrasonograafia on mitteinvasiivne kuvamisviis, mis kasutab helilaineid kilpnäärme struktuuri, suuruse ja ehituse hindamiseks. See on ohutu ja kiire protseduur, mis ei kasuta ioniseerivat kiirgust. Ultrasonograafia on esmane meetod kilpnäärme haiguste, sh sõlmede, tsüstide ja põletikuliste muutuste tuvastamisel.

Mis on kilpnäärme ultrasonograafia?

Funktsioon

Kilpnäärme struktuuri, kuju ja suuruse hindamine
Sõlmede, tsüstide või muude kasvajate avastamine ja iseloomustamine
Kilpnäärme veresoonte muster (Doppleri režiim)
Kilpnäärme parenhüümi (koe) ühtluse ja ekostruktuuri analüüs
Protseduuri juhitav biopsia (õhukese nõela biopsia) tegemise abivahend

Põhimõte

Kasutab kõrgsageduslikke helilaineid (ultraheli)
Helilained peegelduvad kudedelt ja muudetakse reaalajas kuvaks
Ei kasuta röntgenkiirgust ega on seetõttu ohutu korduvateks uuringuteks
Võimaldab hinnata struktuure reaalajas ja dünaamiliselt (nt neelamisel)

Protseduuri käik

Ettevalmistus

Spetsiifiline ettevalmistus tavaliselt ei ole vajalik.
Soovitatav on eemaldada kaelaehted või riideesemed kaela piirkonnast.
Uuringule tuleb tuua kaasa varasemad kilpnäärme uuringu tulemused (sh varasemad ultrasonograafia protokollid).

Protseduur

Patsient asetatakse selili, kael on veidi taandatud (tihti pandakse pea alla padja).
Arst või ultrahelitehnik kandib kaela piirkonda helijuhtivat gelli.
Andurit (trandutsereid) liigutatakse kilpnäärme ja selle ümbruse piirkonnas eri suundades.
Patsienti võidakse paluda ajutiselt peatada hingamine või neelata, et parandada pilti.
Kõik leitud struktuurid mõõdetakse ja dokumenteeritakse. Kui vaja, tehakse fotod või videod.
Terve protseduur kestab tavaliselt 15–30 minutit.

Pärast protseduuri

Geli võib pühkida nahalt.
Patsient võib koos arstiga tulemusi läbi vaadata.
Arst koostab kirjaliku protokolli ja annab edasise juhendi (nt biopsia vajaduse korral).
Tavapärane igapäevane tegevus on kohe pärast uuringut lubatud.

Mida näitavad kilpnäärme ultrasonograafia muutused?

Sõlmed ja kasvajad

Hea- või pahaloomulised kasvajad (vähk).
Koloidsõlmed (hüperplastilised sõlmed) – sagedased kahjutu muutused.
Tsüstid (vedelikuga täidetud õõnsused), mis võivad olla lihtsad või komplekssed.
Miksseg-sõlmed, mis sisaldavad nii tahket koet kui vedelikku.

Põletikulised muutused

Autoimmuunne kilpnäärme põletik (Hašimoto türeoidiit) – iseloomulik on ebaühtlane, tumedam parenhüüm.
De Kreveni türeoidiit (alastiud põletik) – piirkondlik vähem helijuhtivus.
Granulomatoosne türeoidiit – sõlmede sarnased fokaalsed muutused.

Kilpnäärme difuusne suurenenud

Hüpertreoos (kilpnäärme liigtootlus).
Lihtne struma (kilpnäärme suurenemine ilma sõlmedeta).
Joodi puudusega seotud suurenemine (endemiline struma).

Muud leidmised

Kaltsifikaadid (kaltsiumi ladestumised), mis võivad viidata vanadele protsessidele või kahtlasele kasvajale.
Kilpnäärme krooniline põletikuline infiltratsioon (fibroos).
Paratüreoideakasvajad (kilpnäärme taga asuvad näärmed).
Lümfisõlmede suurenemine kaelapiirkonnas, mis võib olla märk levikust.

Indikatsioonid: millal tehakse kilpnäärme ultrasonograafiat?

Kliinilised sümptomid

Kaela eespoole paisumise või paiste tundmine.
Rõhu- või pigistustunne kaelapiirkonnas.
Naelamise või hingamise raskused.
Kõri piirkonna valud.
Hääle muutused (kähedus), mis ei seostu külmetushaigusega.
Selgelt tajutavad sõlmed või kondimoodustised kaelas.

Laboratoorseid või muude uuringute leide

Kilpnäärme hormoonide (TSH, fT3, fT4) taseme kõrvalekaldumised verest.
Kilpnäärme autoantikehade (nt TPO, Tg) olemasolu veres.
Muudes kuvamisuuringutes (nt arvutomograafia, magnetresonantstomograafia) kahtlased leidmised kaelapiirkonnas.
Positronemisioonide tomograafia (PET) skaneerimisel tuvastatud suurenenud ainevahetusega piirkond kilpnäärme piirkonnas.

Jälgimine ja kontroll

Teadaolevate kilpnäärme sõlmede või muude struktuuride regulaarne jälgimine (monitooring).
Kilpnäärme vähki põdenud patsiendi kontrolluuringud.
Biopsia (õhukese nõela biopsia) juhitavus.
Enne kilpnäärme operatsiooni täpse plaani koostamine.
Peremeeshaigus (nt Hašimoto türeoidiit) puhul seisundi hindamine.

Spetsialistid, kes tavaliselt tellivad uuringu