Išijas (Šiadaagni põletik)
Kirjeldus
Išijas ehk šiadaagni põletik on valu ja teised sümptomid, mis on põhjustatud suurest šiadaagnist ehk istmikunärvi ärritusest või survest. See on sageli seotud selgroo alaosade probleemidega ning võib põhjustada märkimisväärset ebamugavust, mis ulatub seljast reiteni ja varvastesse. Õigeaegne mõistmine ja ravi aitavad vältida sümptomite pikene mist ja elukvaliteedi langust.
Išijas ei ole iseseisev haigus, vaid sümptomite kogum, mis tuleneb maailma suurima närvi – šiadaagni (nervus ischiadicus) – kahjustusest. Ši paks närvi algab selja alumistest osadest (lumbaalsed närvijuurikud L4 kuni S3), kulgeb tagumise reie kaudu alla sääreni ning jaguneb väiksemateks närvideks, mis innerveerivad reie tagaosa, säärt ja jalga. Kui selle närvi rada mööda esineb surve (nt. välja vajunud ketas) või põletik, tekkivad iseloomulikud sümptomid, mida nimetatakse išijaks. Seetõttu on ishiate patsientidel tegemist põhjusliku seisundiga, mis vajab põhjalikku diagnostikat.
- Tugev, terav või põlev valu, mis algab või seljast või kannast ja kiirgub mööda ühte jalga alla (sageli hullem kui seljavalu).
- Tunnetushäired: tuimustust, kihelust või nõelumistunnet reie tagaosas, sääres või jalalabas.
- Lihasenõrkus: raskused jalga tõstmise või sõrmedele tõusmisega mõnel jalal.
- Valu, mis suureneb istudes või köhates/aevastades.
- Raskused istumis- või seismisasendi muutmisega.
- Ühele poole kalduvam käimine valu leevendamiseks.
- Harva esinevad kontrolli kaotus uriini või väljaheite eritumise üle – see on erakorraline meditsiiniline olukord, mis nõuab kohest sekkumist.
Kõige sagedasem põhjus (umbes 90% juhtudest) on selgroolülide vahelise ketta (intervertebraalketta) degeneratiivne muutus, mis toob kaasa ketta väljavajumise (hernia) ja surve lumbaalsetele närvijuurikutele. Teised levinud põhjused on:
- Spinaalne stenoos: selgrookanali ahenemine vananemise tõttu.
- Spondülolistees: ühe lülilibi nihkumine teise suhtes.
- Piriformis-sündroom: lihas, mis võib šiadaagnit survetada.
- Seljatrauma või infektsioon.
- Kasvajad (harva).
Riski suurendavad tegurid: vanus (30–50 eluaastat), istuv töö või füüsiline koormus seljale, raske füüsiline töö, ülekaal, sugunäitajad (mehed on veidi sagedamini mõjutatud), suitsetamine ja põlvkonnahaigused.
Diagnoos põhineb kõigepealt anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst küsib valu iseloomu kohta ja teeb spetsiaalseid neuroloogilisi teste (nt. lihaserefekti ja tundlikkuse kontroll, jala sirutamise test – Lasègue'i märk). Kui sümptomid on tõsised või ei lahene, võidakse kasutada piltdiagnostikat:
- Röntgen: näitab luustikku, kuid mitte närve või pehmet kude.
- Arvutitomograafia (CT): annab üksikasjalikuma pildi selgroo anatoomiast.
- Magnetresonantstomograafia (MRT): on kuldne standard närvistruktuuride, kettaherniate ja pehmete kudede hindamiseks.
- Elektromüograafia (EMG): hindab närvi- ja lihaskahjustuse ulatust.
Need uuringud aitavad täpselt tuvastada põhjuse ja koha, kus närvi surve toimub.
Enamik ishiate juhtumeid laheneb konservatiivse ravi abil mõne nädala või kuu jooksul. Ravistrateegia sõltub põhjusest ja sümptomite tõsidusest.
1. Mittekirurgiline ravi:
- Puhkus ja aktiivsus: lühiajaline puhkamine, millele järgneb kerge liikumine (kõndimine). Pikaajaline voodihooldus ei ole soovitatav.
- Valu- ja põletikuvastased ravimid: ibuprofeen, diklofenak (mittesteroidsed põletikuvastased) või paratsetamol.
- Füüsikateraapia: spetsiaalsed harjutused selja- ja kõhulihaste tugevdamiseks, venitusharjutused, manuaalteraapia, masaaž.
- Epiduraalsed süstid: kortikosteroidide süstimine otse närvijuuriku ümbrusse tugeva põletiku ja valu korral.
2. Kirurgiline ravi: See kaalutakse juhul, kui valu on talumatu, on lihasenõrkus või konservatiivne ravi ei ole aidanud 6-12 nädala jooksul. Levinuim protseduur on mikrodekompressioon, mille käigus eemaldatakse väljavajunud kettajagu, mis survet avaldab. Teised meetodid hõlmavad laminektoomiat või spondülodeesi.
Tavaline seljavalu ei pruugi vajada kiiret arstikonsultatsiooni. Išijase korral on oluline koheselt konsulteerida, kui:
- Valu tekib pärast tõsist traumat (nt. langemist).
- Tekib järsk lihasenõrkus jalal või jalalabas.
- Kaotatakse kontroll uriini või soolestiku üle (inkontinents) või tekib tunne, nagu ei tunneks pärakupiirkonda (anesteesia) – need on punased lipud, mis viitavad kauda ekviina sündroomile ja nõuavad ERALDI MEDITSIIINILIST ABI.
- Valu on väga tugev ega vähene puhkamise ja valuvaigistitega mõne päeva jooksul.
- Valu järsult halveneb ja levib mõlemasse jalga.
Varem ravi alustades saab sageli vältida tüsistusi ja kiirendada taastumist.