Hashimoto türeoidiit
Kirjeldus
Hashimoto türeoidiit on krooniline autoimmuunne haigus, milles immuunsüsteem ründab ja hävitab aegamisi kilpnäärme kudesid. See on hüpotüreoosi, st kilpnäärme alatalitluse, kõige levinum põhjus maailmas, mis mõjutab oluliselt patsiendi elukvaliteeti ja tervist. Õigeaegne diagnoos ja ravi võimaldavad juhtida haigust ja elada täisväärtuslikku elu.
Hashimoto türeoidiit (ka krooniline lümfotsütaarne türeoidiit) on autoimmuunhaigus, mille korral keha immuunsüsteem toodab antikehi oma kilpnäärme vastu. Need antikehad ründavad kilpnäärme kudesid, põhjustades pidevat põletikulist reaktsiooni. Aja jooksul viib see kilpnäärme rakkude hävimiseni ja elundi fibroosini (sidumkude muutumiseni). Selle tulemusena väheneb kilpnäärmes türoksiini (T4) ja trijoodtüroniiini (T3) – hormoonide, mis reguleerivad keha ainevahetust – tootmine, areneb välja hüpotüreoos. Haigus areneb tavaliselt väga aeglaselt, aastate jooksul, ja võib alguses olla sümptomiteta.
- Pidev väsimus ja energiapuudus
- Jääksoojus ja külmatundlikkus
- Põhjendamatu kehakaalu tõus
- Krooniline nõrkus ja lihasevalu
- Kuuletõmbed, kuiv nahk ja sanglehed
- Depressioon, ärevus ja meeleoluhood
- Mälu- ja kontsentratsioonihäired („aju udu”)
- Kõhukinnisus
- Hääle muutumine (karedevus)
- Kilpnäärme suurenemine (struma), mis võib tekitada kõripiirkonnas survetunnet
- Menstruatsioonitsükkli häired ja viljatus
- Madal pulss (bradükardia)
- Kõrgenenud kolesterooli tase
- Juuste hõrenemine ja küünte rabedus
- Lihasekrambid ja liigesevalu
Hashimoto türeoidiidi täpset põhjust ei tunta, kuid see on tingitud geneetilise kalduvuse ja keskkonnategurite koosmõjust. Haigus on pärilik – perekonnas olles suureneb risk märkimisväärselt. Naised on haigestumisohtu ligi 7-8 korda suurem kui mehed, eriti 30-50-aastaselt eas. Olulised riskitegurid on: teised autoimmuunhaigused (nt tüüp 1 diabeet, tsöliaakia, reumatoidartriit), raskused stress (füüsiline või psühholoogiline), rasedus (sh sünnitusjärgne türeoidiit), mõned viirusnakkused, liigne või puudulik joodi tarbimine, ning kiirgusmõju kaela- või rindkerapiirkonnale. Samuti on seos mõne ravimi ja toksiliste ainete kokkupuutega.
Hashimoto türeoidiidi diagnoosimisel lähtutakse kliinilistest sümptomitest, perekonnaanamneesist ja spetsiifilistest vereanalüüsidest. Põhilised laboratoorsed uuringud hõlmavad: kilpnäärme stimuleerivat hormooni (TSH) taseme määramist – see on esmane skriininguuring; vaba türoksiini (fT4) taseme määramist hüpotüreoosi kinnitamiseks; ning kilpnäärme antikehade (anti-TPO ja anti-türeoglobuliini) taseme kontrolli, mis on otsene autoimmuunse protsessi tõend. Lisaks võib arst soovida kilpnäärme ultraheliuuringut, et hinnata selle suurust, struktuuri ja ehitust (iseloomulik on ebaühtlane, tumedam tekstuur). Harvem, kahtluse korral muude haiguste osas, võib teha siirdenõelabiopsiat.
Hashimoto türeoidiidi peamine ravi on hüpotüreoosi korrigeerimine hormoonasendusravi abil. Standardne ravi on sünteetilise türoksiini (levotürokseiini) tabletid, mida võetakse iga päev tühja kõhuga hommikul. Annus individualiseeritakse vereanalüüside (eelkõige TSH) alusel, et saavutada optimaalne hormonaalne tasakaal. Ravi on tavaliselt eluaegne, kuid annust võib aja jooksul kohandada. Lisaks ravimitele on oluline tervislik eluviis: tasakaalustatud toitumine piisava tsingi, seelenni, D-vitamiini ja joodiga (arsti juhisel), regulaarne mõõdukas füüsiline tegevus, stressi vähendamine ja kvaliteetne uni. Patiente jälgitakse regulaarselt (1-2 korda aastas või sagedamini) TSH taseme kontrolli ja sümptomite hindamisega.
Arstiga kontsulteerimist tasub kaaluda, kui teil on mitu nädalat kestnud selgrootu väsimus, külmatundlikkus, kehakaalu tõus või muud eelmainitud sümptomid. Eriti kiiresti tuleks teha uuringud, kui teil on perekonnas autoimmuunseid haigusi või kilpnäärmehäireid. Vajadus pöörduda arsti poole on kiire („punased lipud”): kui sümptomid järsult halvenevad või ilmuvad uued murettekitavad tunnused nagu südame löögisageduse oluline aeglustumine, raske depressioon, teadvuse muutused või kilpnäärme kiire, valulik suurenemine. Samuti tuleks arsti poole pöörduda raseduse planeerimisel või raseduse alguses, sest kilpnäärme talitluse häired võivad mõjutada nii ema kui loote tervist.