Erythema nodosum

Erythema nodosum on tüüpiline pannikuliit – põletikuline reaktsioon, mis asub naha sügavamates kihtides, täpsemalt rasvkude septums (septal panniculitis). Haigus iseloomustub sümmeetriliste, punakas-õeliste, valuliste sõlmede tekkimisega põhiliselt säärepinnal. Need sõlmed on selgelt piiritletud, puutel soojad ja reeglina paiknevad mõlemal jalal. Eritema nodosum ei ole nakkav, kuid see on sümptom, mis viitab mingile teisele põhjustavale seisundile. Haigus võib tekkida igas vanuses, kuid esineb sagedamini 20–40-aastastel naistel.

Erythema nodosum ei ole iseseisev haigus, vaid reageerimine erinevatele stiimulitele. Levinumad põhjused on:

• Infektsioonid: bakteriaalsed (streptokoki kurgupõletik, tuberkuloos), viirused (Epsteini-Barri viirus, hepatiit B), seenhaigused.
• Autoimmuunhaigused: sarkoidoos, Crohn'i tõbi, haavandiline koliit, süsteemne erütematoosne lupus.
• Ravimid: Antibiootikumid (penitsilliin, sulfonamüüdid), peroralsed kontratseptiivid, hormonaalsed preparaadid.
• Rasedus võib esile kutsuda sümptomeid.
• Kasvajad (harva).
• Idiopaatiline: Ligikaudu 30–50% juhtudest konkreetset põhjust ei leita.

Riskitegurid on naissugu, vanus 20–40 aastat ning perekonnaline kalduvus.

Diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel uuringul ja anamneesil. Kuna erythema nodosum on sümptom, on oluline leida selle põhjustav haigus. Uuringud:

• Füüsiline uuring: sõlmede asukoha, suuruse ja välimuse hindamine.
• Anamnees: uusimad infektsioonid, ravimid, reisimine, perekonnalugu.
• Veretööd: üldine vereanalüüs (CRP, erütrotsüütide settimiskiirus – tundub põletikuline reaktsioon), streptokokide antikehad, tuberkuloosi testid.
• Kõhuõõne ultraheli või rindkere röntgen, kui kahtlustatakse sarkoidoosi või tuberkuloosi.
• Biopsia: sõlme biopsia on diagnostiliselt oluline, et kinnitada septal panniculitis ja välistada teised seisundid. See tehakse harva, kui diagnoos on ebamäärane.
• Spetsiifilised testid: kui on kahtlus autoimmuunhaiguse kohta, tehakse vastavad vereanalüüsid.

Erythema nodosumi ravi on suunatud selle aluseks oleva põhjuste kõrvaldamisele ja sümptomite leevendamisele.

Põhiravi:

• Puhkus ja jalgade tõstmine – aitab vähendada turse ja valu.
• Mittesteroidsed põletikumivastased ravimid (NSAID) – näiteks ibuprofeen või naprokseen, et leevendada valu ja põletikku.
• Jodikaalium – traditsiooniline ravi, mis võib kiirendada sõlmede haigetumist, kuid kasutatakse harvemini.
• Steroidid (glükokortikoidid) – kasutatakse raskematel juhtudel või kui teised meetodid ei aita. Neid määratakse ettevaatlikult, sest need võivad varjata aluseks olevat haigust.

Kui on tuvastatud põhjustav haigus:

• Streptokoki infektsiooni puhul – antibiootikumid.
• Tuberkuloosi puhul – antituberkuloosiravi.
• Autoimmuunhaiguste puhul – vastavad immuunmodulaatorid või bioloogilised ravimid.

Toetusravi:

• Kompressioonsukad aitavad vähendada turse ja valusust.
• Külmkompressid sõlmedele esimestel päevadel.

Arsti konsultatsioon on vajalik järgnevatel juhtudel:

• Kohe, kui säärel või teistel kehaosadel tekivad sügavalt paiknevad, valulikud sõlmed.
• Kui sõlmede tekkimisega kaasneb palavik, väsimus, liigesevalu või kaalulangus.
• Kui sümptomid ei parane 3–4 nädala jooksul või halvenevad.
• Kui sümptomid korduvad.
• Kui te olete rasedad või kahtlustate, et sümptomid võivad olla seotud hiljuti võetud ravimitega.

Erijuhtumid, mis nõuavad kiiret sekkumist: kui sõlmede tekkele lisandub hingamisraskus, rindkerevalu või äge iiveldus – see võib viidata raskemale aluseks olevale seisundile (nt sarkoidoos või kopsuprobleemid).