Divertikuloos
Kirjeldus
Divertikuloos on seisund, kus jämesoole tekkivad väikesed väljaulatused ehk divertiikulid. See on väga levinud, eriti vanemas eas, ja võib olla sümptomiteta. Ent mõnel juhul võivad need struktuurid põletikku minna või muud tüsistusi tekitada, mis nõuavad arstiabi.
Divertikuloos on seedetrakti haigus, mille puhul jämesoole, enamasti selle vasakus poolses osas (sigmoideos), tekivad väikesed, sõrmeotstega sarnanevad väljaulatused – divertiikulid. Need moodustuvad seedekulgla seina nõrgenenud kohtades, kus surve seespoolt neid välja surub. Enamasti ei põhjusta need väljaulatusi mingeid tüüpilisemaid seedehäireid, kuid nende olemasolu suurendab divertikuliidi – nende põletiku – ja muude tüsistuste riski.
- Sageli avastatakse juhuslikult teiste terviseuuringute käigus.
- Puuduvad erilised kaebused või ebamugavustunne.
- Püsiv, terav või tugev kõhuvalu, tavaliselt vasakus alaosas.
- Palavik ja külmavärinad.
- Kõhukinnisus või kõhulahtisus.
- Kõhuõõne valudus katsel.
- Iiveldus või oksendamine.
- Perforatsioon (soole seina pragunemine) – äge kõhuvalu ja üldine halvenemine.
- Abstsess (mädanikufookus).
- Fistel (ebanormaalne kanal soole ja teiste elundite vahel).
- Soole läbimatus (ileus) või ahenemine.
- Verejooks jämesoolest, mis võib ilmneda verise väljaheitega.
Divertikuloosi täpne põhjus pole teada, kuid peamiseks põhjuseks peetakse seedekulgla surve tõusu, mis on seotud madala kiudainete sisaldusega toidus. Kiudained muudavad väljaheite pehmeks ja hõlbustavad selle liikumist. Nende puudumisel muutub väljaheite tiheks, sool peab rohkem pingutama ja surve soole seinale suureneb, mis soodustab nõrkete kohtade väljalangemist. Peamised riskitegurid on: vanus (üle 40), geneetiline kalduvus, dieet, mis on madala kiudainesisaldusega (nt vähe puuvilju, köögivilju ja teravilju), ülekaal, füüsiline tegevusetus, suitsetamine ja mõned ravimid (nt nesteroidsed põletikuvastased ravimid ja kortikosteroidid).
Kui kahtlustatakse divertikuloosi või selle põletikulist või teisi tüsistusi, kasutatakse järgmisi uuringuid:
- Kõhuõõne kompuutertomograafia (KT): Peamine meetod ägeda divertikuliidi ja selle tüsistuste (nt abstsessi, perforatsiooni) diagnoosimiseks.
- Kolonoskopia: Võimaldab otse vaadelda jämesoolt ja divertiikuleid, samuti võtta koeproove. Tavaliselt tehakse põletikulahangu möödumisel.
- Kontrastainega jämesoole röntgenuuring (irrigoskopia): Näitab soole kuju ja divertiikuleid.
- Veretööd: Üldine veripilt ja põletikumarkerid (nt CRP) aitavad hinnata põletiku ulatust ja infektsiooni.
- Ultraheliuuring: Võib olla abiks, eriti esmase hinnangu andmiseks.
Ravi sõltub haiguse raskusastmest ja kliinilisest pildist.
Asümptomaatiline divertikuloos: Spetsiifilist ravi ei ole vaja. Soovitatakse eluviisi muutusi: dieedi rikastamine kiudainetega (teraviljad, köögiviljad, kaunviljad), piisav vedeliku tarbimine ja regulaarne füüsiline aktiivsus.
Äge divertikuliit (ilma tüsistusteta): Tavaliselt ravitakse kodus: laia toimeulatusega antibiootikumide kursus ja vedeliku dieet või täielik nälgimine mõneks päevaks, et sool puhata. Valu leevendamiseks määratakse sobivad valuvaigistid.
Rasked või korduvad atakid ja tüsistused: Nõuavad haiglaravi. Rasketel juhtudel (nt perforatsioon, laialdane peritoniit, mittelakkuv abstsess) võib olla vajalik kiireloomuline operatsioon, mille käigus eemaldatakse kahjustunud soole osa. Krooniliste või korduvate probleemide korral võib kaaluda plaanilist operatsiooni (resektsiooni) põletikulahangu vaheajal.
Pikaajaliselt on oluline hoida kõrget kiudainetarbimist, et ennetada uusi atakke.
Oluline on oma keha kuulata ja teada, millised sümptomid vajavad kohest arstiabi.
- Pöörduge oma perearsti või gastroenteroloogi juurde, kui teil on püsiv või korduv kõhuvalu, eriti vasakus alaosas, mis on seotud kõhukinnisuse või -lahtisusega.
- Otsige KOHE arstiabi (kiirabi või EMOsse), kui teil esineb üks järgmistest hädaolukorra märkidest:
- Äge, taltsutamatu kõhuvalu, mis muutub üha tugevamaks.
- Kõrge palavik (üle 38,5°C) koos külmavärinatega.
- Pidev iiveldus ja oksendamine, mis takistab söömist ja joomist.
- Märgatav veritsus pärast suuremat väljaheidet või verine väljaheide.
- Kõhu valulikkus ja pingelisus puudutamisel.
Need sümptomid võivad viidata tõsistele tüsistustele nagu perforatsioon või äge peritoniit, mis vajavad kiiret sekkumist.