Divertikuliit
Kirjeldus
Divertikuliit on jämesoole limaskesta nõrgenenud kohtadesse tekkinud väljaulatusete – divertiikulite – põletikuline seisund. See on üks levinumaid gastroenteroloogilisi haigusi, mis võib põhjustada olulist ebamugavust ja tõsiseid tüsistusi, kui seda ei ravita õigeaegselt. Ennetamine ja kiire diagnostika on võtmetähtsusege kaasnevate riskide vähendamisel.
Divertikuliit on haigus, mille korral jämesooles asuvad väikesed, kotikujulised väljaulatused (divertiikulid) põletikku. Need divertiikulid tekivad tavaliselt soole seina nõrgenenud kohtades, peamiselt sigmooidsooles. Kui ühte või mitmesse divertiikulisse koguneb bakteritega saastunud aineid (nt väljaheiteid), võib tekkida põletik, mis põhjustab turse, valu ja infektsiooni. Haigus võib kulgeda kerge kuni väga raske vormina, millega kaasneb perforatsiooni, abstsessi või peritoniidi oht.
- Püsiv või järsk kõhuvalu, mis on tavaliselt lokaliseerunud vasakus alumises kõhualas (kuid võib olla ka paremal)
- Kõrgenenud kehatemperatuur ja palavik
- Kõhulahtisus või kõhukinnisus
- Iiveldus või oksendamine
- Kõhu etteulatuvus ja valulikkus katsel (suurenenud lihaspinge)
- Verejäljed väljaheites (rektaalne veritsus)
- Üle pidev ja tugevnev valu
- Külmavärinad, mis viitavad süsteemsele infektsioonile
- Uriinierituse muutused (nt kuse tegemisel valu), mis võib viidata fistula tekkele soole ja põie vahel
Divertikuliidi otsene põhjus on divertiikulite põletik ja/või infektsioon. Peamisteks riskiteguriteks, mis soodustavad divertikuloosi (divertiikulite teket) ja selle põletikulist tüsistust, on: eakas vanus (üle 40 aasta), dieet, milles on vähe kiudaineid ja palju töödeldud toite; ülekaal ja rasvumine; suitsetamine; füüsilise aktiivsuse puudumine; mõned ravimid (nt mittesteroidsed põletikuvastased ravimid ja kortikosteroidid); perekondlik kalduvus ja üldine sidekoe nõrkus. Vähese kiudainetarbimise korral väljaheide muutub tihedamaks, suureneb soolesisene rõhk, mis soodustab divertiikulite teket.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja kõhuvaludel. Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid: vereanalüüs leukotsüütide arvu ja põletikumarkerite (CRP) määramiseks; kõhuõõne ultrasonograafia (U/S) põletikuliste muutuste ja abstsesside tuvastamiseks; arvutomograafia (CT), mis on kuldstandard divertikuliidi ja selle tüsistuste (abstsess, perforatsioon) diagnoosimiseks; harvemini kasutatakse kolonoskopiat, kuid tavaliselt alles põletiku leevendamise järel, et välistada muud patoloogiad (nt vähk).
Ravi sõltub haiguse raskusastmest. Lihtsat (mittekomplitseeritud) divertikuliiti ravitakse sageli ambulatoorselt: suukaudsed antibiootikumid (nt metronidasool koos tsiprofloksatsiiniga või amoksitsilliin-klavulanaadiga), valurahustid, lühiajaline vedeldieet või vedeliku tarbimise suurendamine ja kiudaineterikkamale toitumisele üleminek põletiku möödumisel. Raske või tüsistunud vormi (abstsess, perforatsioon) korral on vaja hospitaliseerimist: intravenoosne antibiootikumravi, valuvaigistite manustamine, vajadusel toitumine süstlaua kaudu. Kirurgiline sekkumine (nt soole osa eemaldamine – hemikolektoomia) on vajalik korduvate raskete atakkide, perforatsiooni, obstruktsiooni või ravile mittealluva infektsiooni korral.
Arstiabi tuleb otsida kohe, kui tekkib järsk, tugev ja püsiv kõhuvalu, eriti kui see kaasneb palaviku, külmavärinatega või iiveldusega. Veelgi kiiremat sekkumist nõuavad järgmised "punased lipud": verejäljed väljaheites või musta värvi pehme väljaheide; valu, mis levib üle kogu kõhu; võimetus urineerida; keha üldine nõrkus või teadvuse muutused. Need sümptomid võivad viidata tõsistele tüsistustele nagu perforatsioon, ulatuslik põletik või veritsus. Kui teil on teadaolev divertikuloos ja ilmnevad uued või halvenevad sümptomid, on oluline konsulteerida arstiga, et ennetada rasket atakki.