Brucelloos

Brucelloos on süsteemne infektsioonhaigus, mida põhjustavad gramnegatiivsed bakterid Brucella. Need bakterid pääsevad organismi sisse najatamise, sissehingamise või piimatoodete tarbimise kaudu, mis on saastunud nakatunud loomade eritistega. Bakterid tungivad makrofaagidesse – immuunsüsteemi rakkudesse – ja levivad vereringe kaudu erinevatesse organitesse ja kudedesse, põhjustades seal põletikulisi kahjustusi. Peamised sihtmärgid on maks, põrn, luuüdi, kesknärvisüsteem ja suguelundid. Haigus võib kulgeda nii ägeda, subkliinilise kui ka kroonilisena, tekitades mitmeid erinevaid terviseprobleeme.

Brucelloosi põhjustab kokkupuude Brucella bakteritega. Peamised nakkusallikad on nakatunud loomad (veised, kitsed, sead, koerad) ja nende tooted. Nakatumine toimub: 1) otsese kokkupuute kaudu nahavigastuste või limaskestade kaudu nakatunud looma eritistega (veri, uriin, platsenta); 2) sissehingates saastunud aerosooli (nt karjaste, veterinaaride, laborantide puhul); 3) süües või juues pastöreerimata piimatooteid (nt kodust piima, juustu). Suurem risk on inimestel, kes tegelevad põllumajandusega, loomakasvatusega, töötavad lihakombinaatides või veterinaarmeditsiinis, samuti piirkondades, kus haigus loomadel on levinud.

Haiguse kahtlus tekib tüüpiliste sümptomite (eriti pikaajaline kõrge palavik) ja riskitegurite (kokkupuude loomadega) puhul. Kindel diagnoos põhineb bakterioloogilisel ja seroloogilisel tuvastamisel: 1) Vere- või luuüdi kultuur – Brucella bakterite kasvatamine, mis on kuldne standard, kuid võtab aega mitu nädalat; 2) Seroloogilised testid – antikehade (nt Rose-Bengali test, ELISA, aglutinatsioonitest) tuvastamine veres; 3) Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) – bakteriaalse DNA kiire tuvastamine; 4) Abiteguritena tehakse vereanalüüs (leukotsüütide arv võib olla normaalne või madal), maksafunktsiooni testid ja piltdiagnostika (ultraheli, MRI, CT) organite suurenemise või abstsesside tuvastamiseks.

Brucelloosi ravi on pikk (6-8 nädalat või rohkem) ja eesmärk on infektsiooni täielikult likvideerida ning tüsistusi vältida. Peamiseks raviks on kahe või enama antibiootiku kombinatsioon, et vältida resistentsuse teket ja tagada bakterite hävitamine rakkude sees. Levinumad režiimid sisaldavad doksüttsükliini koos streptomüütsiiniga või rifampitsiiniga. Rasedatel või lastele määratakse teistsugused preparaadid (nt trimetopriim-sulfametoksasool). Lisaks süstemaatilisele ravile võib vaja minuda sümptomaatilist ravi (valu- ja põletikuvastased ravimid) ning füüsioteraapiat liigesevalu leevendamiseks. Raskel juhtudel, näiteks südameklapi endokardiidi või abstsessi korral, võib olla vaja ka kirurgilist sekkumist. Tähtis on pikaajaline jälgimine ja kontrollanalüüsid, et välistada taasteravi.

Arstiga tuleks konsulteerida kiiresti, kui teil on järgmised sümptomid, eriti kui olete olnud kokkupuutes loomade või pastöreerimata piimatoodetega: 1) Kõrge palavik, mis kestab mitu päeva ja langeb ise (intermittentne palavik); 2) Püsivad liigesed- või seljavalud, nõrkus ja öine higistamine; 3) Ootamatu maksa või põrna suurenemine. Eriti kiiret reaktsiooni nõuavad olukorrad, kus ilmnevad järsud tugevad peavalud, krambid, teadvusehäired või rinnavalud, mis võivad viidata tüsistustele nagu meningiit või endokardiit. Ärge oodake, et sümptomid ise mööduvad – varajane diagnoos ja ravi vähendavad kroonilise haiguse ja püsivate kahjustuste riski.