Basalioom
Kirjeldus
Basalioom on kõige levinum nahavähivorm, mis tekkib naha põhirakkudest. Kuigi see harva annab metastaase, võib see kohalikult kahjustada ümbritsevaid kudesid ja nõuda aktiivset ravi. Selle õigeaegne tuvastamine on võtmetähtsusega tervikliku paranemise tagamiseks.
Basalioom (põhirakkude kartsinoom) on pahaloomuline kasvaja, mis areneb välja naha põhikihti (epidermise) alumistes, põhirakkudes. See on üks kolmest peamisest mitomelanroomse nahavähi tüübist. Kasvaja kasvab tavaliselt aeglaselt, kuid võib tungida sügavamale naha- ja lihaskihistesse, luude ning kõhrude, põhjustades olulist kohalikku hävingut. See esineb peamiselt naha piirkondades, mis on pidevalt päikesevalgusele avatud – näol, kõrvadel, kaelal ja pea nahal.
- Väike, läikiv või pearlikjas sõlm (papüll), millel võib olla läbipaistev või veidi verine pinnakate.
- Pisike, kinnine haavake (erosioon) või koorik, mis korduvalt verd jooksutab ja ei tervene korralikult.
- Heledatooniline, peaaegu läbipaistev soonikjas moodustis (mikrotsüstiline või morpheelik vorm) tervenormaalsel nahal.
- Pruunikaspunakas laik, mis võib meenutada ekseemi või psoriaasi.
- Kasvaja keskmine osa võib langetuda, jättes tugeva servaga („pärlikrooniga“) haavandi (ulkus).
- Sügavalt infiltratiivne kasv, mis on kompaktsem ja puudutab suuremat ala.
- Pruun või must pigmentatsioon (pigmenteeritud basalioom), mis võib meenutada melanroomi.
- Valulikkus, sügelus või tunnetuslikkus kahjustunud piirkonnas (harvem).
Peamiseks põhjuseks on krooniline ultraviolettkiirguse (UV) mõju, eriti päikesepõletust põhjustavad kiirguse lainepikkused. See kahjustab naha rakkude DNA-d, põhjustades mutatsioone, mis võivad viia kontrollimatu rakkude kasvuni. Olulised riskitegurid hõlmavad: hele nahatoon ja heledad juuksed/silmad; vanus (sagedamini üle 50-aastastel); pikk töö või puhkamine välitingimustes ilma kaitseta; perekondlik ajalugu nahavähiga; nõrgenenud immuunsüsteem; ning harvem, arsenigi või ioniseeriva kiirguse kokkupuude minevikus.
Diagnoos põhineb esmalt dermaatoloogi visuaalsel ja dermatoskoopilisel uuringul. Dermatoskoop – spetsiaalne suurendusseade – võimaldab hinnata kasvaja üksikasjalikku struktuuri ilma sisse lõikamata. Lõplikuks kinnituseks tehakse biopsia: kasvaja osa või kogu kahtlusalune moodustis eemaldatakse ja saadetakse histoloogilisele (patoloogilisele) uurimisele. See kinnitab kasvaja tüübi ja kasvu sügavuse, mis on oluline ravikava koostamisel. Raskematel juhtudel võidakse kasutada ka täpsemaid pildistusmeetodeid (nt magnetresonantstomograafia – MRI), et hinnata sügavamat kasvu või luukahjustust.
Ravi eesmärk on kasvaja täielik eemaldamine, säilitades samal ajal võimalikult palju tervet kudet ja saavutades hea kosmeetiline tulemus. Valik sõltub kasvaja suurusest, asukohast, tüübist ja patsiendi üldtervisest. Peamised meetodid: 1) Kirurgiline eemaldamine: Kõige tavalisem meetod, kus kasvaja lõigatakse koos tervete kudede varuga välja. 2) Mohs' mikrograafiline kirurgia: Eraldi kihti kaupa eemaldamine kohesel histoloogilisel kontrollil, kasutades suuremat kuddesäästu eriti keerulistel aladel (nina, silmalaud). 3) Küünistamine ja elektrokauterisatsioon: Väikeste kasvajate puhul. 4) Krioterapia: Vedela lämmastikuga külmutamine. 5) Kiiritusravi (radioterapia): Kasutatakse, kui kirurgia ei ole sobiv. 6) Topikaalsed ravimid: Imikvimoodi kreemid (nt 5-fluorurasüül, imikvimood), mis hävitavad vähirakke, sobivad väga varajastele, pinnamistele kahjustustele. 7) Fotodünaamiline teraapia (PDT): Valguse ja kemikaalide kombinatsioon.
Konsulteerige dermaatoloogi või perearstiga kohe, kui märkate oma nahal mis tahes uut, muutuvat või püsivat kasvajat, eriti kui: moodustis kasvab aeglaselt; see verd jooksutab ilma selge põhjuseta, kaetakse kooriku või ei tervene mitu nädalat; selle piirid on ebaregulaarsed või hõredad; see muutub valulikuks, sügelevaks või tundlikuks; või teil on isiklik või perekonnalugu nahavähiga. Ärge oodake. Varajane sekkumine tagab lihtsama ja efektiivsema ravi, vähendades armistumise riski ja kahjustuse ulatust.