Alopecia areata
Kirjeldus
Alopecia areata on autoimmuunhaigus, mis põhjustab kiiret ja tihti paikset juuksekaotust, tavaliselt ümmargustes plekkides. See ei ole nakkav ega ohustav üldisele tervisele, kuid selle emotsionaalne mõju võib olla sügav, mõjutades enesehinnangut ja elukvaliteeti. Õigeaegne arstiabi ja tõhusad ravimeetodid võivad aidata juuksekasvu taastada ja haiguse kulgu kontrollida.
Alopecia areata on krooniline autoimmuunhaigus, mille puhul keha enda immuunsüsteem ekslikult ründab ja kahjustab juukseviljade rakke. See toob kaasa juuste või karvade katkemise kasvust (telogenees) ja põhjustab iseloomulikke, üldjuhul ümmarguse kujuga paljaid alasid. Haigus võib esineda igas vanuses, sageli esmakordselt lapsepõlves või noorukieas, ning see mõjutab võrdselt nii naisi kui mehi. Juuste kaotus võib piirduda peaga (skalpiga), kuid võib mõjutada ka kulme, ripsmeid, habet või karvkatet ülejäänud kehal. Haiguse kulg on ettearvamatu: juuksed võivad osaliselt või täielikult taastuda, kuid kaotus võib ka korrata või areneda laialdasemaks.
- Üksikud või mitu ümmargust, sile ja paljast ala pea nahal, mis on tavaliselt mündi suurused
- Piirkond, kus juuksed on kadunud, ei ole punetav, põletikuline ega kaetud soomustega
- Juuksekao äärealadel võib märgata lühikesi, katkenud juukseid, mis meenutavad hüüumärke ('juukse hüüumärgid')
- Harva võib enne kaotust tunda kihelust või tunnetust kaotust (parestesiat) nahal
- Plekkide ühinemine ja suuremate alade moodustumine
- Juuksekaotus kogu peanahal (Alopecia totalis)
- Täielik juuste ja kehakarvade kaotus üle kogu keha (Alopecia universalis)
- Juuksekaotus esineb ka kulmudel, ripsmetel ja habemel
- Võimalik küünte kahjustus (peened sälgud, lohakus või 'lillevoodri' välimus)
Alopecia areata täpset põhjust ei tunta, kuid see on tugevalt seotud geneetilise kalduvusega ja autoimmuunsuse häirega. Haiguse arengus osalevad T-lümfotsüüdid, mis põhjustavad põletikulist reaktsiooni juuksevillade ümber, blokeerides nende normaalse kasvu. Peamised riskitegurid hõlmavad: perekondlikku anamneesi (ligi 20% patsientidel on peres teisi juhtumeid); teiste autoimmuunhaiguste olemasolu (nt kilpnäärme haigused, vitiliigo, 1. tüüpi diabeet või atoopiline dermatiit); ja keskkonnategureid nagu tugev füüsiline või psüühiline stress, mis võivad haigust esile kutsuda või süvendada. Haigus ei ole seotud toitumise, halva hügieeni ega eluviisiga.
Alopecia areata diagnoosimine põhineb peamiselt hoolikal klinikalisel nahauuringul, mida teeb dermatoloog. Arst hindab juuksekaotuse mustrit, nahkseisundit ja võib teha lihtsat 'juuste tõmbamise testi' (juuste kerge venitamine kaotusalas) positiivse tulemuse kontrollimiseks. Täpsemaks kinnituseks võib kasutada dermatoskoopiat (erilist suurendusega seadet), mis näitab iseloomulikke muutusi nagu 'kollased täpid' (tapetud foliikulid) ja 'juukse hüüumärke'. Harvem, eritusdiagnoosimiseks või raskema juhtumi korral, võetakse nahabiopsia – väike nahatükk uurimiseks mikroskoobiga. Lisaks võidakse soovitada vereteste teiste võimalike autoimmuunhaiguste (nt kilpnäärme funktsioon) väljaselgitamiseks.
Alopecia areata ravivalikud sõltuvad haiguse ulatusest, patsiendi vanusest ja isiklikest eelistustest. Eesmärk on põletikulise reaktsiooni peatamine ja juuksekasvu stimuleerimine. Enamik ravimeetodeid on kohalikud (topikaalsed): tugevad koortikosteroidid (kreemid, vaigistid või vedelikud); koortikosteroidide süstimised kaotusaladesse (kuldkstandard piiratud alopecia areata puhul); minoksidiil; või ärrituslikke aineid sisaldavad preparaadid nagu difentsüpron või antraliin. Laialdase või kiiresti progressseeruva haiguse korral võib kaaluda süsteemset ravi: kortikosteroidide tabletid, immuunmodulaatorid (nt metotreksaat, tsüklosporiin) või uusimatest saadustest JAK-inhibiitorid. Oluline on ka psühhosotsiaalne tugi, sh nõustamine või toetusgrupid, kuna haigus võib põhjustada ärevust ja depressiooni. Juuste taastumine võib olla osaline või täielik, kuid retsidiivide risk on olemas.
Soovitatav on konsulteerida dermatoloogi või perearstiga niipea, kui märkate iseloomulikke ümmarguseid paljaid plekke pea nahal või kehal, eriti kui kaotus on kiire. Olulised 'punased lipud', mis nõuavad kiiret hindamist, on: juuksekaotuse kiire laienemine; juuste või ripsmete kaotuse alustamine lapse eas; juuste kaotus koos muude nahamuutuste (punetus, soomustumine, valu) või terviseprobleemidega; ning haiguse oluline psühholoogiline mõju. Kui perekonnas on teisi autoimmuunhaigusi või kui patsient raseerib pead pideva juuksekaotuse tõttu, on arstlik nõuanne eriti vajalik, et leida sobiv ravi ja emotsionaalne tugi.