Varicella zosteri infektsioon
Kirjeldus
Varicella zoster viirus (VZV) põhjustab kahte erinevasse eluetappi kuuluvat haigust: tuulerõuged (varicella) ja vööriis (herpes zoster). See on väga nakkav viirus, mis levib õhku kaudu ning võib jääda organismi peidetult püsima aastakümneid, et hiljem taasaktiveeruda.
Varicella zosteri infektsioon on nakatumishaud, mida põhjustab herpesviiruste perekonda kuuluv Varicella zoster viirus (VZV). Esmane nakatumine, mis toimub tavaliselt lapsepõlves, avaldub kõige sagedamini tuulerõuete haigusena. See on iseloomuliku löövega kulgev infektsioon. Pärast haiguse läbipõdemist jääb viirus organismi latentsele (peidetud) olekusse seljaaju sensoorsetesse närvisõlmedesse. Aastate möödudes, enamasti immuunsuse nõrgenemise tõttu, võib viirus uuesti aktiveeruda ja põhjustada vööriisi ehk herpes zosteri – valulikku löövet, mis levib mööda ühte närviraju piirkonda.
- Eelsed mitte-spetsiifilised sümptomid: kerge palavik, väsimus, peavalu, isutus.
- Isetaoline lööve: algab punetavate tähnidena, mis muutuvad veerikuteks (vesikesed) ja seejärel koorikuteks. Lööve võib väga sügelda.
- Lööve levib „lainetena“, nii et erinevates kehaosades võib olla samaaegselt nii täpseid, veerikuid kui ka koorikuid.
- Lööve võib esineda ka suu limaskestal, põhjustades valusust.
- Prodroomilised sümptomid: mõned päevad enne löövet võib tekkida tundlikkus, kihelmine, pistevalu või põletav valu ühes kehapooles või kindlas kehapiirkonnas.
- Iseloomulik lööve: punased tähnid, mis muutuvad kiiresti rühmiti paiknevateks veerikuteks. Need paiknevad ühe närviraju (dermatoomi) piirkonnas, moodustades sageli „vöö“ riba kere ühel küljel.
- Tugev valulikkus: valu vööriisi ajal võib olla väga erineva tugevusega, alates kergest kihelmist kuni piinava põletavani.
- Muud võimalikud sümptomid: palavik, peavalu, tundlikkus valgusele.
- Kõige tõsisem vööriisi tüsistus, mis võib püsida kuud või isegi aastaid peale lööve kadumist.
- Valu võib olla pidev või hüppeliselt esinev, põletav, torkav või lööv.
Põhiline põhjus on Varicella zoster viirusega nakatumine. Tuulerõugedesse haigestutakse kokkupuutel nakatunud isikuga (õhu kaudu või lööve vedelikuga). Pärast tuulerõuete läbipõdemist jääb viirus organismi. Vööriisi arengu peamisteks riskiteguriteks on immuunsüsteemi aktiivsuse vähenemine. See võib olla seotud vanusega (üle 50-aastastel risk oluliselt suureneb), stressiga, krooniliste haiguste (nt diabeet, vähk) tõttu või immuunsust nõrgendavate ravimite (nt kemoteraapia, kortikosteroidid) tarvitamisega. Inimesed, kes pole kunagi tuulerõueteid põdenud ega ole selle vastu vaktsineeritud, on esmanele nakaturnisele täiesti vastuvõtlikud.
Enamikul juhtudel pannakse diagnoos kliinilise pildi alusel, eriti iseloomuliku lööve olemasolul. Kui pilt on ebatüüpiline või on vaja diagnoosi kinnitada (nt rasedatel, immuunpuudulike patsientidel või tüsistuste korral), võib arst kasutada laboratoorseid meetodeid. Peamised meetodid on:
- Viirus-DNA testimine (PCR): Kõige tundlikum ja spetsiifilisem meetod. Analüüsitakse veerikute vedelikku või koorikute all olevat kudet.
- Antikehade testimine: Vereanalüüsiga saab tuvastada nii IgM-tüüpi antikehi (mis viitavad äsja toimunud esmanele nakatumisele) kui IgG-tüüpi antikehi (mis näitavad varasemat kokkupuudet viirusega või vaktsineeritust).
- Viiruse kultuuri eraldamine: Kasutatakse harva, kuna meetod on aeganõudev ja vähem tundlik kui PCR.
Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, kiiremaks paranemisele ja tüsistuste ennetamisele.
Tuulerõuete (varicella) ravi: Tervetel lastele on ravi enamasti toetav: palavikualandajad (mitte aspiriini!), piisav vedelik, sügeluse vähendamine antihistamiinikumide või kalamiinilotsiooniga. Immunkahjustusega patsientidele või raske kuluga haigestunutele määratakse antiviraalseid preparaate (nt atsükloviir), mis lühendavad haigust ja vähendavad tüsistuste ohtu.
Vööriisi (herpes zoster) ravi: Kõige olulisem on kiire (esimese 72 tunni jooksul lööbe tekkimisest) antiviraalse ravi (nt atsükloviir, valatsükloviir, famtsükloviir) alustamine. See kiirendab paranemist, vähendab valu intensiivsust ja riski järelvalu tekkimiseks. Valulikkuse leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid alates paratsetamoolist kuni retseptiravimiteni. Postherpeetilise neuralgia raviks võidakse kasutada teatud antidepressante või epilepsiaravimeid, mis modulleerivad valusignale.
Ennetamine: Olemas on tõhusad vaktsiinid nii tuulerõuete (varitsell) kui vööriisi (sünnivööriisi vaktsiin) ennetamiseks. Need on eriti soovitatavad riskirühmadele.
Tuulerõuete korral: kohe, kui haigestub imik alla 1-aastane, rase naine või täiskasvanu. Samuti kui palavik on väga kõrge ja püsiv, tekib hingamisraskusi, uimastus, kaelajäikus või lööve levib silmade lähedale. Vööriisi korral tuleks arsti poole pöörduda ALATI, eriti kiiresti (esimese 72 tunni jooksul), et saada antiviraalravim. See on eriti kriitiline, kui lööbe on näol (eriti nina või silmade lähedal, mis võib ohustada nägemist), kui patsientil on immuunpuudulikkus või kui valu on väljakannatamatu. Üldiselt tuleks igal juhul konsulteerida arstiga, kui kahtlustatakse kumbagi neist haigustest, et saada õige diagnoos ja ravi ning vältida tüsistusi.