Tulareemia

Tulareemia on infektsioonhaigus, mida põhjustab väga nakkav bakter Francisella tularensis. See võib nakatada erinevaid elundkondi, sõltuvalt sellest, kuidas bakter organismi siseneb. Levinumad nakkusviisid on naha- või limaskestade kaudu (näiteks sügavuse või kontamineritud materjaliga kokkupuute tõttu) või sissehingamise teel. Bakter võib põhjustada lokalseid haigusprotsesse sisenemiskohas, näiteks haavandit, ja seejärel levida lümfisõlmedesse ning vereringesse, põhjustades süstemaatilist infektsiooni. Haigus võib avalduda mitmes erinevas kliinilises vormis, mis muudab selle diagnoosimise mõnikord keeruliseks. Organismi immuunvastus bakterile on tugev, mistõttu haigus võib kulgeda raskelt, kuid õigeaegne ravi tagab enamasti täieliku tervistumise.

Tulareemia põhjustajaks on bakter Francisella tularensis. Nakatumine toimub enamasti otsesel või kaudsel kontaktil nakatunud loomadega. Peamised levikuteed: 1) Putukate (kliidikute, puugid, sääsed) hammustuse kaudu; 2) Nakatunud loomade (jänesed, jäneslased, uruhiired, närilised) kokkupuute ajal nende vere või kudede kaudu naha katkestuste või limaskestade kaudu; 3) Kontamineritud vee (nt allikavee) joomise või sellega naha kokkupuute tõttu; 4) Mulla või niiske heina sissehingamise kaudu, mis on saastunud nakatunud loomade uriiniga või laibaga; 5) Nakatunud looma liha söömise kaudu, kui see pole piisavalt küpsetatud. Riskiteguriteks on tegevused, mis viivad tihedamini kokkupuutesse loodusliku fookusega: jahindus, nahatöötlemine, põllumajandustöö, matkamine endeemilistes piirkondades ning laboratoorse tööga tegelemine bakteriga.

Tulareemia diagnoosimine põhineb kliinilisel kahtlusel, mis tekib isikul, kellel on sobivad sümptomid ja anamneesis kokkupuude võimalike nakkusallikatega. Diagnoosi kinnitamiseks tehakse spetsiifilisi laboratoorsetest uuringuid: 1) Seroloogilised testid: Antikehade (enim kasutatakse aglutinatsioonireaktsiooni) tuvastamine vereproovist. Tulemus on usaldusväärne umbes teisel nädalal haigusest alates. 2) Bakteri kultiveerimine: Francisella tularensis'i kasvatamine erilistel keskkondadel haavandmaterjalist, lümfisõlme punktaadist või vereproovist. See on kuldne standard, kuid ohtlik laboratooriumitöötajatele ja nõuab spetsiaalseid tingimusi. 3) Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): DNA tuvastamine patsiendi proovidest. See on kiire ja spetsiifiline meetod. 4) Verepilt: Võib näidata valgete vereliblede arvu normi või kerget tõusu. Täiendavate uuringutena võidakse teha rindkere röntgenipilt pneumoonilise vormi korral või kõhu ultraheliuuringut lümfisõlmede hindamiseks.

Tulareemia raviks on esmavalik antibiootikum streptomütsiin või gentamütsiin, mida manustatakse süstina 10-14 päeva jooksul. Alternatiivsete ravimiten, mida saab manustada suukaudselt, hulka kuuluvad doksütsükliin või tsüprofloksatsiin, mida tarvitatakse 14-21 päeva. Varajane ravi alandab oluliselt tüsistuste riski ja haiguse kestust. Peale antibiootikumravi rakendatakse sümptomaatilist ravi: palavikuvastased vahendid (nt paratsetamool), vedelikubalan, ja valuvaigistid. Suurenenud ja põletikulised lümfisõlmed (abstsessid) võivad vajada kirurgilist dreenimist. Patsiendil on oluline puhata ja tarbida piisavalt vedelikku. Pärast ravi lõppu on soovitatav järgida, et haigus ei kordu, kuigi see on haruldane. Ennetavaks meetmeks on vältida kokkupuudet teadaolevate nakkusallikatega.

Arsti poole tuleks pöörduda kohe, kui pärast teadaolevat riskitegevust (nt jahil käimist, puugi hammustust, kokkupuudet metsloomadega) tekivad järgmised sümptomid: äkiline kõrge palavik koos väsimusega; hammustus- või süstekohas tekkiv haavand või lööve, mis ei parane; suurenenud ja valusad lümfisõlmed (nt kaenla- või kaelapiirkonnas); köha või hingamisraskused. Erakorralist meditsiinilist abi (kiirabi) tuleks kutsuda, kui patsient kogeb raskusi hingamisega, on segase teadvuse või teadvusekaotuse seisundis või palavik on väga kõrge ja seda ei suuda ravimitega alandada. Tulareemia on teatavate piirkondade loodusfookuses endeemiline, seega on riskitegevuste ajal eriti oluline olla tähelepanelik.