Neerufunktsioon

Neerufunktsioon on seisund, kus neerud ei suuda enam piisavalt filtreerida verest ainevahetuse jääke, toksiine ja liigset vedelikku. Neerud on ovaalkujulised paarilised elundid, mis asuvad selja alaosas. Nende peamised ülesanded on: verest eritada jääkaineid (nt ureat, kreatiniin), reguleerida vedeliku- ja elektrolüütitasakaalu, toota hormoone, mis reguleerivad vererõhku (reniin) ja punaste vereliblede tootmist (erütropoetiin), ning hoida happe-aluselist tasakaalu.

Kui neerud kahjustuvad ja nende filtreerimisvõime (glomerulaarne filtraatio määr ehk GFR) langeb, kogunevad toksiinid kehasse. Seda seisundit nimetatakse neerupuudulikkuseks. See võib areneda järk-järgult (krooniline neerupuudulikkus) või äkitselt (äge neerupuudulikkus) erinevatel põhjustel. Kroonilise vormi korral on kahjustus pöördumatu ja progresseeruv, viies lõpuks viimase staadiumi neerupuudulikkuseni, mis nõuab dialüüsi või neerusiirdamist.

Neerupuudulikkus võib tekkida kahel peamisel teel: äkki (äge) või järk-järgult (krooniline).

Kroonilise neerupuudulikkuse peamised põhjused:

1. Diabeet (diabeetiline nefropaatia) – kõige levinum põhjus.

2. Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon) – teine levinum põhjus.

3. Pikaajaline ravimite, eriti valuvaigistite (NSAID) tarvitamine.

4. Kroonilised neerupõletikud (glomerulonefriit).

5. Polütsüstiliste neerude haigus.

6. Korduvad kuseteede infektsioonid või obstruktsioonid (nt prostaatipõletik).

7. Autoimmunnhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus).

Ägeda neerupuudulikkuse põhjused (rühmitatud):

• Prerenaalne (vereringe probleemid): Šokk, tõsine verekaotus, südamepuudulikkus, tõsine põletik – kõik, mis vähendab verevoolu neerudesse.
• Renaalne (neerude enda kahjustus): Neerutoksilised ained (nt mõned antibiootikumid, kontrastained), müoglobiinuria (lihaskoe lagunemine), äge glomerulonefriit.
• Postrenaalne (väljapääsu takistus): Prostaata või muu kasvaja, mis sulgeb kusejuhad, neerukivid.

Riskitegurid: eakas vanus, perekonnas esinev neeruhaiguste ajalugu, suitsetamine, ülekaalulisus, südame-veresoonkonna haigused.

Neerufunktsiooni hindamiseks kasutatakse mitmeid labori- ja instrumentaalmeetodeid.

Peamised veretestid:

• Kreatiniini tase veres – peamine marker. Kõrgenenud tase viitab filtreerimisvõime langusele.
• Uurea tase veres.
• Glomerulaarne filtraatio kiirus (eGFR) – arvutatakse kreatiniini taseme, vanuse, soo ja rassi põhjal. See on kõige tähtsam näitaja neerufunktsiooni astme määramisel.
• Elektrolüüdid (kaalium, naatrium, kaltsium, fosfaadid) – nende tasakaal on sageli häiritud.
• Hemoglobiini tase – neerupuudulikkus põhjustab aneemiat.

Kuseanalüüs:

• Kusevalk (proteiinuria) – oluline neerukahjustuse marker.
• Kuse kreatiniin.
• Kuse mikroskoopia – et näha punaseid või valgeid vereliblesid, valgusilinderid.

Instrumentaalne diagnostika:

• Neerude ja kuseteede ultraheli – hinnab neerude suurust, struktuuri, tsüste, kive või takistusi.
• Arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT) – täpsemaks pildistamiseks.
• Neerubiopsia – väikese neerukoeproovi võtmine mikroskoopiliseks uurimiseks, et täpsustada kahjustuse tüüpi ja ulatust.

Ravi eesmärk on aeglustada haiguse progresseerumist, leevendada sümptomeid ja vältida tüsistusi. Meetod sõltub täielikult neerupuudulikkuse tüübist (äge või krooniline), põhjusest ja staadiumist.

Kroonilise neerupuudulikkuse ravi:

1. Alusehaiguse kontroll: Optimaalne diabeedi ja hüpertensiooni ravi (sihtvererõhk alla 130/80 mmHg).

2. Ravimid:

• ACE inhibiitorid või AT-II retseptori blokaatorid: ei alanda mitte ainult vererõhku, vaid ka kaitsevad neerusid ja vähendavad valgukadu kuses.
• SGLT2 inhibiitorid: uuemad ravimid diabeedi ja südamepuudulikkuse korral, mis oluliselt aeglustavad neerufunktsiooni langust.
• Erütropoetiin: stimuleerib punaste vereliblede tootmist aneemia korral.
• Fosfaadisidumise vahendid ja D-vitamiini preparaadid: fosfaat-kaltsiumi ainevahetuse korrigeerimiseks.
• Diureetikumid (kuseteed): liigse vedeliku eemaldamiseks kehast.

3. Elustiili muutused: Vähese valgu, fosfaadi ja soolasisaldusega dieet. Piiratud vedeliku tarbimine turse korral. Kaalu langetamine, suitsetamisest loobumine, regulaarne kerge füüsiline aktiivsus.

4. Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse ravi:

• Dialüüs: kas hemodialüüs (veri puhastatakse masina abil 2-3 korda nädalas) või peritoneaaldialüüs (dialüüsivedelik kõhuõõnes).
• Neerusiirdamine: parim ravivõimalus, kui leidub sobiv doonor.

Ägeda neerupuudulikkuse ravi: Suunatud põhjuse likvideerimisele (nt verevoolu taastamine, takistuse eemaldamine, infektsiooni ravi). Sageli on vajalik haiglaravi intensiivse jälgimise ja toetava ravi jaoks.

Oluline on konsulteerida arstiga kohe, kui märkate neerufunktsiooniga seotud märke, eriti kui teil on olemas riskitegureid (diabeet, kõrge vererõhk).

Pöörduge arsti poole plaanilise konsultatsiooni korras, kui teil on:

• Püsiv väsimus, nõrkus või halb üldiseisund.
• Nähtav turse näol, kätes või jalgades.
• Pidev ihu sügelus.
• Olulised muutused urineerimises (sagedus, hulk, värvus, vahtumine).
• Kõrge vererõhk, mida on raske kontrollida.

Võtke ÜLIIRNE arstiabi või kutsuge kiirabi (punased lipud), kui teil on:

• Äkiline, tugev peavalu, nägemishäired või rasked pearingled (võivad viidata väga kõrgele vererõhule – hüpertensiivsele kriisile).
• Õhupuudus või raskused hingata.
• Rasked iiveldus ja oksendamine, mis takistab vedeliku või ravimite tarvitamist.
• Rasked rindevalud või südame rütmihäired.
• Teadvuseta langemine, krambid.
• Äkiline, täielik urineerimise peatuminen (anuuria).

Eriti oluline on jälgida neid sümptomeid, kui teil on teadaolev neeruhaigus või teid raviti ägeda neerupuudulikkuse põhjustava seisundi (nt tõsine infektsioon, dehidratatsioon) eest.