Maksa tsüst

Maksa tsüst on lihtsalt öeldes vedelikuga täidetud õõnsus maksa kudes. See moodustub maksarakkudest ja on tavaliselt ümbritsetud õhukese seinaga. Enamik tsüste on üksikud ja väikesed (alla 4 cm), kuid nad võivad ka kasvada või olla mitu tükki. Tsüst ise ei ole vähkkasvaja ja ei muutu vähiks. Peamine muretekitarv on see, et väga suured tsüstid võivad suruda ümbritsevaid organeid ja põhjustada ebamugustunnet või valu. On oluline teha vahet lihtsatel tsüstidel ja harvematel parasiitsetel tsüstidel (nt ehinokokk), mis nõuavad spetsiifilist ravi.

Enamiku maksatsüstide täpset põhjust ei teata (neid nimetatakse idiopaatilisteks). Siiski on mõned teadaolevad põhjused ja seotud seisundid:

• Kaasasündinud lihtsad tsüstid: Need on kõige levinumad. Nad on sageli üksikud ja seotud maksa sündsate arenguhälvetega.
• Polütsüstiline maksahaigus (PKD): Pärilik seisund, mille puhul maksas on väga palju tsüste. See võib olla seotud neeru tsüstidega.
• Ehinokokk (parasiitne tsüst): Nakatunud toidu kaudu levinud parasiit, mis võib põhjustada maksas spetsiifilisi tsüste. See on Eestis haruldane, kuid oluline eristada lihtsast tsüstist.
• Maksatrauma või operatsioon: Võib harva põhjustada tsüsti teket.
• Seos teiste haigustega: Mõnel juhul võivad tsüstid olla seotud maksakirroosi või pikaajaliste maksapõletikuga. Riskitegurite hulka ei kuulu tavaliselt alkohol, toitumisharjumused ega elustiil.

Maksa tsüsti tuvastamiseks ja iseloomustamiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:

1. Kõhuultraalheli (ultraheli): See on esmavalik uuring. See on kiire, ohutu ja võimaldab hinnata tsüsti suurust, arvu, asukohta ja sisu (nt kas see on lihtne vedelikuga täidetud või keerulisem).

2. Arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT): Need täpsemad uuringud kasutatakse siis, kui ultraheli tulemus on ebamäärane või kui kahtlustatakse keerulisemat tsüsti. Need aitavad täpsemalt eristada lihtsat tsüsti teistest moodustistest.

3. Vereanalüüs: Tavaline vereproov aitab hinnata maksa funktsiooni (maksaproteiinid, bilirubiin). Spetsiifilised testid (nt ehinokoki vastased antikehad) tehakse parasiitse tsüsti kahtlusel.

4. Biopsia: Tsüsti vedeliku punktsiooni või koeproovi võtmist tehakse väga harva, enamasti siis, kui on tõsine kahtlus teistsuguse haiguse osas.

Ravi sõltub tsüsti suurusest, sümptomitest ja tüübist.

• Jälgimine (observation): Väikesed (alla 4-5 cm), sümptomiteta lihtsad tsüstid ei vaja ravi. Soovitatakse perioodilist (nt 6-12 kuu tagant) ultraheli kontrolli, et jälgida kasvu.
• Kirurgiline ravi: Kaalutakse juhul, kui tsüst on väga suur (üle 8-10 cm), põhjustab püsivaid sümptomeid või on kahtlase iseloomuga. Peamised meetodid on:
• Tsüsti fenestratsioon (avamine): Tsüst tühjendatakse ja selle sein eemaldatakse laparoskoopiliselt (väikeste lõikude kaudu). See on levinuim meetod.
• Resektsioon: Väga harva eemaldatakse koos tsüstiga osa maksast.
• Parasiitse (ehinokoki) tsüsti ravi: See on keerukam ja hõlmab spetsiifiliste süsivesinike (nt albendatsool) kasutamist ning sageli ka kirurgilist sekkumist spetsialisti juhendamisel.
• Punktioon (vedeliku eemaldamine nõela abil): Seda tehakse harva, kuna tsüst täitub tavaliselt uuesti. Kasutatakse mõnikord diagnoosi kinnitamiseks või kiireks leevendamiseks.

Kui teile on diagnoositud maksa tsüst, järgige arsti soovitatud jälgimiskava. Pöörduge arsti poole VÕI kiireloomulisse abi, kui teil tekib järsku mõni järgmistest sümptomitest:

• Tugev või äge valu paremas õlanukis või paremal kõhupoolel.
• Kõrgenenud kehatemperatuur (palavik) või külmavärinad.
• Kollane nahavärvus või silmade valge osa (kollatõbi).
• Oksendamine, mis ei lõpe.
• Kiire ja märgatav kõhu suurenemine või kõhu puudutamisel valulikkus.

Kui teil pole sümptomeid, kuid teie perekonnal on esinenud polütsüstilist maksahaigust või teisi tsüstilisi haigusi, on mõistlik arutada seda oma perearstiga ja vajadusel teha läbivaatus.