Krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüneuropaatia (CIDP)

CIDP täpne põhjus on teadmata, kuid seda peetakse autoimmuunseks haiguseks. Keha immuunsussüsteem eksib ja toodab antikehi, mis ründavad oma närvikoe müeliini. Selle käivitamise mehhanism ei ole selge, kuid arvatakse, et teatud viirused, vaktsiinid või muud keskkonnategurid võivad seda protsessi algatada nõrgenenud immuunsuse taustal.

Peamised riskitegurid hõlmavad:
- Vanus ja sugu: Haigus esineb sagedamini 40–60-aastastel meestel, kuid võib tekkida igas vanuses ja naistel.
- Geneetiline kalduvus: Otsest pärilikkust ei tuvastata, kuid perekonnas esinevad autoimmuunhaigused võivad riski suurendada.
- Olemasolevad haigused: Mõned süsteemsed haigused nagu diabeet, HIV, lupus või krooniline maksapõletik võivad olla seotud.
- Eelnev infektsioon: Mõned viirus- või bakteriaalsed infektsioonid võivad toimida käivitajana.

CIDP diagnoosimine võib olla keeruline, kuna sümptomid sarnanevad teiste neuropaatiatega. Diagnoos põhineb põhjalikul kliinilisel uuringul, anamneesil ja spetsiaalsetel parakliinilistel testidel.

Peamised diagnostilised meetodid:
- Elektroneurograafia (ENG) ja elektromüograafia (EMG): Need on kuldstandardid. Need näitavad müeliini kahjustust, mis avaldub signaalide edastamise aeglustumisena ja blokaadina mööda närve.
- Likvoorianalüüs (seljaajuvedeliku uuring): Paljudel patsientidel on likvooris valgu sisaldus tõusnud, mis viitab põletikulisele protsessile.
- Verianalüüs: Tehakse muu hulgas autoantikehade ja põletikumarkerite testimiseks, et välistada muud põhjused (nt vitamiinipuudus, metaboolsed häired).
- Magnetresonantstomograafia (MRT): Saab näidata müeliini kahjustust seljaajus või närvijuurte paksenemist.
- Närvibiopsia: Harvemini, kuid mõnikord võetakse näidist närvist (tavaliselt säärelt), et mikroskoobiliselt kinnitada müeliini kahjustus ja põletik.

CIDP ravi eesmärk on pärssida immuunsuse ebanormaalset reaktsiooni, vähendada põletikku, parandada sümptomeid ja vältida puudedesse arenemist. Ravi on pikaajaline ja kohandatakse iga patsiendi vajaduste järgi.

Peamised ravivõtted:
- Immuunglobuliini (IVIG) siisivas infusioonravi: See on sageli esimene valik. Antikehade annus aitab modulleerida immuunsussüsteemi ja parandada sümptomeid.
- Kortikosteroidid (nt prednisolon): Tõhusad põletikuvastased ravimid, mida kasutatakse sageli algdosesides, kuid nendega kaasnevad pikaajalised kõrvaltoimed.
- Plasma vahetusravi (plasmaferees): Protseduur, mille käigus eemaldatakse verest kahjulikud antikehad. Efekt võib olla lühiajaline.
- Immuunmoduleerivad ja immunosupressiivsed ravimid: Kasutatakse, kui eelnevad ravimeetodid on ebatõhusad (nt rituksimaab, mükofenolaat, azatioopriin).
- Toetus- ja taastrehavi: Füsioteraapia on hädavajalik lihaste tugevdamiseks ja kontraktsioonide vältimiseks. Kehaline terapia, okupatsiooniteraapia ja abivahendid (kepid, karkud) aitavad säilitada liikumisvabadust ja igapäevaseid oskusi. Valu võib vajada spetsiifilisi valuvaigisteid.

Oluline on konsulteerida neuroloogiga kohe, kui märkate järgmisi hoiatussümptomeid, eriti kui need progresseeruvad või on mõlemal pool keha:
- Püsiv ja kasvav nõrkus kätes või jalgades, mis segab igapäevaseid tegevusi (nt tõusmine toolist, kinnitamine).
- Sagedased kukkumised või tasakaalu kaotus.
- Uus tekkiv tuimus, kihelmine või põletav valu jäsemetes.
- Rasked raskused kõndimise või koordinatsiooniga.
- Kiire sümptomite halvenemine (paarides nädalates või kuudes).

Äge nõrkus, hingamisraskused või neelamishäired on erakorralise meditsiinilise abi põhjused ja nõuavad kohest sekkumist.