Motonärvijuhtivuse uuring

Kvantitatiivne · m/s

Näitaja kohta

Motonärvijuhtivuse uuring on elektrofüsioloogiline test, millega hinnatakse motonärvide (lihaseid innerveervate närvide) funktsionaalset seisundit ja juhtivuskiirust. See aitab tuvastada närvi kahjustusi, näiteks kompressiooni, demüeliniseerumist või aksoni kahjustust, mis võivad põhjustada nõrkust, tuimust või lihaste atroofiat. Uuring on oluline neuroloogiliste haiguste, nagu näiteks neuropaatiate, radikulopaatiate või motoneuronhaiguste diagnostika ja jälgimiseks.

Mis on motonärvijuhtivuse uuring?

Funktsioon

Mõõdab motonärvide elektrilise impulsi edasikandumise kiirust (juhtivuskiirus).
Hindab närvi müeliintupe ja aksonite tervislikku seisundit.
Aitab lokaliseerida närvi kahjustuse asukohta (nt kompressioon kinnituskohas).

Meetod

Kasutatakse elektromüograafia (EMG) osana või eraldi stimulatsioonilist juhtivusuuringut.
Närvi stimuleeritakse elektriliselt ja lihase reaktsiooni (M-vastus) registreeritakse.
Tulemuste põhjal saab eristada demüeliniseerivat ja aksonaalset kahjustust.

Ettevalmistus ja uuringu protseduur

Ettevalmistus

Uuringuks ei ole vaja erilist ettevalmistust, kuid soovitatav on vältida rasva sisaldavaid kreeme nahale.
Patsiendil tuleb vabalt lõõgastuda, et lihaspinge ei segaks tulemusi.
Arstile tuleb teatada süstikukartuse, südame rütmihäirete või implanteeritud meditsiiniseadmete (nt pacemaker) kohta.

Protseduur

Patrient istub või lamab. Naha pinnale paigaldatakse elektroodid uuritava närvi ja selle lihase kohale.
Närvi stimuleeritakse kergete elektrilöökidega erinevates punktides, et mõõta impulsi levimise aega.
Registreeritakse lihase elektriiline vastus (M-laine). Terve närvi juhtivuskiirus on üldjuhul 40–70 m/s.

Mida näitavad motonärvijuhtivuse uuringu muutused?

Juhtivuskiiruse aeglustumine

Närvi müeliintupe kahjustus (demüeliniseeriv neuropaatia), näiteks Guillain-Barré sündroom, krooniline demüeliniseeriv polüneuropaatia.
Närvi kompressioon (nt karpaltunneli sündroom, kubemekanalis).
Müeliintupe struktuuripuudulikkus (nt Charcot-Marie-Toothi haiguse tüüp 1).

Vastuse amplituudi muutused

Madal amplituud võib viidata aksoni kahjustusele (aksonaalne neuropaatia) või lihaste atroofiale.
Amplituudi suurenemine (harva) võib seostuda denervatsiooni varase staadiumiga või teatud neuromuskulaarsete häiretega.

Teised leitud anomaaliad

Juhtivusaegade pikenemine võib näidata fokaalset närvi blokaadi.
Distraalsete latentsuste pikenemine viitab perifeersele neuropaatiale.
Anomaalsed F-lained või H-refleksid võivad näidata motoneuronite või seljaaju juurte kahjustust.

Indikatsioonid: millal tehakse motonärvijuhtivuse uuring?

Kliinilised sümptomid

Lihaste nõrkus, atroofia või väsatavus.
Tunnetushäired: põletik, tuimus, kihelmine.
Reflekside vähenemine või kadumine.
Kaebused krampide või lihaste võnkumiste (fasikulatsioonide) kohta.

Kahtlus konkreetsete haiguste korral

Perifeersed neuropaatiad (diabeetiline, alkoholi- või toksiline neuropaatia).
Närvi sissepressimise sündroomid (nt karpaltunnel, ulnaarse närvi neuropaatia).
Motonärvihaigused (ALS - amütroofne lateraalskleroos), polüradikuloneuropaatiad (nt Guillain-Barré).
Müopaatia või neuromuskulaarsete üleminekukohtade häired (müastenia gravis) eristamiseks.

Spetsialistid, kes tavaliselt käsivad uuringut