Kõhukelmemepõletik (Peritonitis)

Kõhukelmemepõletik on peritoneumi, õhukese läbipaistva kile, mis katab kõhuõõne seinu ja katab enamikku kõhuorganeid, põletikuline reaktsioon. Põhjustajaks võib olla bakteri-infektsioon (nt sooltest või muust haiguskolist sattunud bakterid) või steriilne põletik (nt sapivedeliku, uriini või verestumise tõttu). Põletikureaktsioon põhjustab vedeliku kogunemist kõhuõõnde (atsiiti) ja võib kiirelt areneda üldiseks organismi põletikuliseks reaktsiooniks (sepiks), mis kahjustab elutähtsaid organeid.

Kõhukelmemepõletik jaguneb kahte peamisse tüüpi sõltuvalt põhjusest.

Primaarne (spontaanne) bakteriaalne peritonitis: Tekib tavaliselt patsientidel, kellel on mao- ja sooltraktiga seotud vedelikukogunemine kõhuõõnde (atsiit), näiteks tsirroosi korral. Infektsioon levib vereringe kaudu.

Sekundaarne peritonitis: See on kõige levinum vorm, mis on põhjustatud bakterite sattumisest kõhuõõnde mao- ja sooltrakti terviklikkuse rikkumise tõttu. Peamised põhjused:

• Soolte perforatsioon: Pimesoole põletik (ägeda appenditsiidi) läbipurske, maohaavandi perforatsioon, divertikuliiti.
• Kõhuorganite põletikud: Äge koliits, pankreatiit, kõhukelme naiste põletik (pelviiline põletiklik haigus).
• Vigastused: Löök kõhtu, lõike- või läbistav vigastus, mis kahjustab soolte.
• Kirurgilised tüsistused: Anastomoosi leke pärast soolte operatsiooni.
• Muud põhjused: Steriilne põletik sapivedeliku, uriini või vere lekkimisel kõhuõõnde.

Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja kiirelt tehtavatel abiuuringutel.

1. Füüsiline uuring: Arst hindab kõhu seisundit, otsides klassisikke märke nagu pinge, valulikkus ja rebound phenomenon. Kuulatakse kõhtu (peristaltika võib olla nõrk või puudub).

2. Verianalüüs: Üldverepilt näitab valgete vereliblede arvu tõusu (leukotsütoos). Võib olla CRP tõus ja elektroliidide tasakaalu häire.

3. Kõhuõõne punktsioon (paratsees): Eriti oluline atsiidiga patsientidel. Võetud vedeliku analüüs (valkude sisaldus, bakterioloogiline kultuur) aitab tuvastada infektsiooni.

4. Pildiuuringud:

• Kõhu õhkröntgen: Võib näidata vaba õhku kõhuõõnes (perforatsiooni märk).
• Kõhu ultraheli (ultrasoon): Näitab vaba vedelikku, võimalikku põletikulist fookust (nt pimesoole).
• Arvutitomograafia (CT): Kuldne standard. Võimaldab täpselt hinnata kõhuorganeid, tuvastada perforatsiooni kohta, abstsesse ja põletikuliste muutuste ulatust.

5. Laparoskoopia: Vahel kasutatakse nii diagnostika kui ka ravi eesmärgil, võimaldades otsest vaadet kõhuõõnde ja vajadusel teha vajalikke korrektiivseid protseduure.

Kõhukelmemepõletiku ravi on KIIRELOOMULINE ja toimub haiglas, tavaliselt intensiivravi osakonnas.

1. Algstabumine ja stabiliseerimine:

• Veenisisene vedelikuravi: Mahukas elektroliidisisaldusega lahuste manustamine vedelikukaotuse ja šoki korrigeerimiseks.
• Läbiva antibiotikumravi: Laiaspektriliste antibiootikumide (nt karbapeneemid) kohe alustamine, enne kui bakterioloogilise tundlikkuse tulemused on teada. Ravikursus kestab mitu nädalat.
• Valuvaigistid ja toetusravimid.

2. Kirurgiline sekkumine (sekundaarse peritoniti korral): See on RAVI KULMINATSIOON. Eesmärgid on:

• Leida ja kõrvaldada põhjustav tegur (nt eemaldada põletunud pimesool, õmbleda perforatsioon).
• Puhastada kõhuõõnt (lavaaž) infektsioonist ja nekroositest koest.

3. Järelravid ja toetus:

• Jätkatakse antibiootikumravi ja toetavat ravi.
• Toitumine algab parenteraalselt (veenisisese toitumisega), kuni soolte funktsioon taastub.
• Füüsioteraapia võib olla vajalik, et vältida postoperatiivseid komplikatsioone.
• Oluline on põhjalik haiguse jälgimine ja võimalike komplikatsioonide (nt abstsesside) ennetamine.

Kõhukelmemepõletik on KIIRELOOMULINE OLUKORD. Kutsuge kiirelt kiirabi (hädaabinumber 112) või sõitke otse haigla erakorralisse osakonda, kui teil on järgmised sümptomid:

• Äge, talumatu kõhuvalu, mis halvenab liikumisel või sügaval hingamisel.
• Kõht on kõva ja väga valus puudutamisel.
• Iiveldus, oksendamine ja palaviku kombinatsioon tugeva kõhuvaluga.
• Tunne üldisest väga halvast enesetundest, külm nahk, teadvuse hägustumine või vähene uriinieritus.

Ei tohi oodata! Eriti oluline on kiire reageerimine patsientidel, kellel on eelnevad kõhupaised (nt maohaavand, pimesoole põletik) või kes on hiljuti läbinud kõhuoperatsiooni. Iga viivitus võib oluliselt halvendada prognoosi.