Kanepisõltuvus

Kanepisõltuvus, tuntud ka kui kannabiskasutushäire, on sõltuvushäire, mille puhul inimene ei suuda kontrollida kanepi tarvitamist, hoolimata sotsiaalsetest, professionaalsetest või tervislikest probleemidest, mida see põhjustab. Sõltuvus areneb aju rakkudes toimuvate püsivate muutuste tulemusena. Kanepi põhiaktiivne aine THC (tetrahüdrokannabinool) seondub ajus endokannabinoidretseptoritega, mis häirib looduslikku tasakaalu ja toob kaasa tugeva dopamiinilaksu, mis seostub meeldivate tunnetega. Korduv tarvitamine viib tolerantsuse suurenemiseni (vaja aina suuremat annust sama efekti saamiseks) ja sõltuvuseni, kus ilma aineita võivad tekkida võõrutusnähud. Mõjutatud on eriti aju piirkonnad, mis vastutavad meeldivuse, mälu, tähelepanu ja otsustusvõime eest.

Kanepisõltuvuse teket mõjutab kombinatsioon bioloogilistest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest teguritest.

Bioloogilised tegurid: Geneetilised eelsoodumused mängivad olulist rolli. Inimestel, kelle lähedastel on aineethesõltuvuse ajalugu, on suurem risk. Aju keemiline tasakaal ja dopamiini süsteemi tundlikkus on samuti määravad.

Psühholoogilised tegurid: Aluseks võivad olla teised vaimsed tervisehäired, nagu ärevus, depressioon, ADHD või traumaajalugu (PTSD). Kanepi tarvitamist kasutatakse tihti nende sümptomite eneseravimiseks, mis loob sõltuvuse tsükli.

Keskkonnalised ja sotsiaalsed tegurid: Varajane kanepiga tutvumine (eriti noorukieas, kui aju on veel arengujärgus), sõprade ja pereliikmete surve või kasutus, lihtne ligipääs kanepile ning stressirohked elutingimused suurendavad oluliselt riski.

Kanepisõltuvuse diagnoosi seab tavaliselt psühhiaater või narkoloog põhjaliku kliinilise intervjuu alusel. Ei ole olemas ühte konkreetset veretest või skannimist sõltuvuse tuvastamiseks.

1. Kliiniline intervjuu: Arst küsib üksikasjalikult kanepi tarvitamise mustrite, koguste, sageduse, sõltuvussümptomite ja elukvaliteedile avaldatud mõju kohta.

2. Diagnostilised kriteeriumid: Kasutatakse rahvusvahelisi klasifikatsioone, nagu DSM-5 („Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat“). Diagnoos nõuab, et patsiendil esineks 12 kuu jooksul vähemalt 2 spetsiifilist sümptomit kontrolli kaotuse, sotsiaalse kahju ja riskantsuse kohta.

3. Keemilised testid: Uriini- või vereanalüüsi abil tuvastatakse THC või selle laguproduktide (metaboliitide) olemasolu. Need kinnitavad aine tarvitamist, kuid ei näita automaatselt sõltuvust.

4. Vaimse tervise hindamine: Oluline on välja selgitada kaasuvad häired (nagu depressioon või ärevus), mis võivad olla nii põhjuseks kui tagajärjeks.

Kanepisõltuvuse ravi on pikaajaline protsess, mis keskendub sõltuvuse aluslike põhjuste lahendamisele ja uute, tervislike toimetulekuoskuste arendamisele. Edukaim on kombineeritud lähenemine.

Psühhoteraapia (Kõneteraapia): See on ravi kuldnurgas.

• Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT): Aitab tuvastada ja muuta kanepi tarvitamist käivitavaid mõtteid, tunnet ja käitumismustreid.
• Motivatsioonilise intervjuu tehnikad: Aitavad tugevdada isiklikku motivatsiooni ja valmisolekut muutusteks.
• Pereteraapia või süsteemiteraapia: Kaasab pereliikmeid, et parandada suhtlust ja luua toetavat keskkonda kodus.

Toetusgrupid: Anonüümsete Narkomaanide (NA) või teiste toetusgruppide osalemine pakub kogemuslikku toetust, vastutustunnet ja pikaajalist seltskonda taastumise radal.

Meditsiiniline ravi: Praegu pole Eestis heakskiidetud ravimeid otse kanepisõltuvuse raviks. Siiski võib arst määrata ravimeid võõrutusnähtude leevendamiseks või kaasuvate ärevus- või depressioonihäirete ravimiseks.

Taastumisplaan: Koostatakse individuaalne plaan, mis sisaldab eesmärke, võimalikke taastumis takistusi ning strateegiaid nendega toimetulekuks, et vältida tagasilangust.

Otsige professionaalset abi kohe, kui märkate endal või lähedasel järgmisi märke, mis võivad viidata probleemsele kasutamisele või sõltuvusele:

• Kanepi tarvitamine on muutunud kohustuslikuks ja segab tööd, õpinguid või peresuhteid.
• On korduvalt ebaõnnestunud tarvitamist vähendada või lõpetada.
• Tekkisid muutused tujus või käitumises: sotsiaalne eraldumine, õppeedukuse langus, sagedased konfliktid.
• Kanepi tarvitamisega kaasnevad füüsilised või psüühilised terviseprobleemid (krooniline köha, ärevus, apaatia, paranoia).
• Tekivad võõrutusnähud katse ainet mitte tarvitada.

Ei ole vaja oodata, kuni olukord muutub väljakannatamatuks. Varajane sekkumine on palju tõhusam. Võite esmalt pöörduda perearsti, noorsoonõustaja või spetsialiseerunud narkoloogiakliiniku poole. Vestlus on konfidentsiaalne.