Herpes simplex viirusinfektsioon
Kirjeldus
Herpes simplex viirusinfektsioon on levinud krooniline viirusnakkus, mida põhjustavad herpes simplex tüüp 1 (HSV-1) ja tüüp 2 (HSV-2) viirused. Enamikul nakatunutest on see põhjustanud vaid korduvaid, kuid üldiselt kahjutuid iivelduslikke lööbe, kuid teatud olukordades võib see põhjustada ka tõsiseid terviseprobleeme. Mõistmine ja korralik juhtimine on võtmetähtsad elukvaliteedi säilitamiseks ja teiste nakatumise vähendamiseks.
Herpes simplex viirusinfektsioon on põhjustatud kahest tüübist herpes simplex viirustest, mis nakkuvad naharaketesse ja närvisüsteemi. HSV-1 seostatakse peamiselt suu- ja näopiirkonna nakatumisega (suuherpes), samas kui HSV-2 põhjustab enamasti suguelundite herpesinfektsiooni. Pärast esmast nakatumist rändab viirus sensoorsetesse närvidesse, kus see jääb elama ja jääb organismi varjule. Sellises 'latentses' olekus ei põhjusta viirus sümptomeid, kuid teatud tingimustel (nagu stress, haigus või immuunsüsteemi nõrgenemine) võib see uuesti aktiveeruda ja põhjustada lööbe. Viirus kahjustab peamiselt naharakke ja limaskesta, kuid harvemini võib see levida ka kesknärvisüsteemi, põhjustades entsefaliiti, või silma, põhjustades keratiiti.
- Tihti sümptomiteta või väga kerge kuluga, eriti HSV-1 puhul.
- Võimalikud on valu, sügelus ja tundetuse häired nakatunud piirkonnas enne lööbe teket.
- Vesiviliste teke, mis võivad olla valulikud – suuümber, huultel, suguelunditel või pärakupiirkonnas.
- Lümfisõlmede suurenemine ja valulikkus lähedal asuvates piirkondades (nt kaela- või ingvinaalsõlmed).
- Üldsümptomid nagu palavik, peavalu, lihasevalu ja üldine väsimus, eriti esmasel nakatumisel.
- Enamasti kergem kuluga kui esmasel nakatumisel.
- Prodroomilised tunded (näiteks kihelmine, piste, põletus) enne lööbe tekkimist.
- Vesiviliste rühmitine tekkimine samas piirkonnas, mis hiljem muutuvad koorikulisteks.
- Lööbed paranevad tavaliselt 7-10 päeva jooksul ilma armistumiseta.
- Sagedus ja tüsistused võivad olenevalt immuunseisundist ja põhjuse tüübist erineda.
- Suu- ja näopiirkond (HSV-1): Tavaliselt 'külmetushaavandid' huultel, harvem suuõõnes või ninaümber.
- Suguelundid ja pärakupiirkond (HSV-2, harvem HSV-1): Valulikud lööbed peenistel, häbemekarvadel, tuppes, emakakaelal, pärakuümbruses.
- Silm (Herpese keratiit): Silma valu, punetus, tundlikkus valgusele, nägemise häired.
- Kesknärvisüsteem (Herpese entsefaliit): Rasked peavalud, kõrge palavik, segadusseisund, koordinatsioonihäired – vajab kiiret meditsiinilist sekkumist.
Herpes simplex viirusinfektsiooni põhjustaja on herpes simplex viirus tüüp 1 (HSV-1) või tüüp 2 (HSV-2). Nakatumine toimub otseses kokkupuutes nakatunud isiku nahalähedaste vedelikega (nt sülg, suguelundite eritised) lööbe ajal, kuid võimalik on ka asümptomaatiline levik. Peamised riskitegurid on sugukontakt ilma kaitsevahenditeta, suukontakt nakatunud isikuga (nt suudlus), nõrgenenud immuunsüsteem (HIV, kemoteraapia, transplantatsioonijärgne ravi), samuti teised nahakahjustused või naha haigused nakatunud piirkonnas. Lapsepõlves HSV-1 nakatumine on väga levinud pereliikmete vahelises kontaktis. Stress, väsimus, menstruatsioon, päikesevalguse mõju ja teised infektsioonid võivad esile kutsuda varjatud viiruse aktiveerumist ja korduvaid lööbe.
Herpese diagnoosimisel lähtutakse kliinilisest pildist, kuid selle kinnitamiseks on vaja laboratoorseid meetodeid, eriti atüüpiliste või raskete juhtumite korral. Peamised diagnostilised meetodid on:
1. Viiruskultuur: Lööbevedeliku või kraapimise proovi võtmine ja viiruse kasvatamine rakkudes. Meetod on usaldusväärne esmastes lööbedes, kuid korduvate lööbede puhul on tundlikkus madalam.
2. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): Tänapäeval kuldne standard. Tuvastab viiruse DNA-d proovis väga suure tundlikkusega ja kiiresti. Eriti oluline kesknärvisüsteemi infektsiooni (entsefaliidi) diagnoosimisel selgroovedikus.
3. Seroloogilised uuringud: Vereproovist tuvastatakse viirusevastaseid antikehi (IgG, IgM). Need aitavad tuvastada läbipõdemata nakatumist, eristada HSV-1 ja HSV-2 ning hinnata nakatumise faasi. IgM võib viidata äsjaisele nakatumisele, kuid tulemused tuleb tõlgendada ettevaatusega.
4. Tsütopatoloogiline uuring (Tzancki test): Lööbekeste rakuanomaaliate mikroskoobiline tuvastamine. Lihtne, kuid vähem spetsiifiline meetod.
5. Immunofluorestsents (IFA) või immunoensüümianalüüs (EIA): Viirusantigeenide otsene tuvastamine proovist.
Herpese ravi eesmärk on sümptomite kiirendatud leevendamine, lööbede kestuse lühendamine, korduvate lööbede sageduse ja tõsiduse vähendamine ning nakkuse edasikandumise riski minimeerimine. Praegu pole viirust põhjalikult parandavat ravi, kuid antiviraalravimid on väga tõhusad.
Antiviraalsed preparaadid:
- Süstemaatiline ravi: Atsükloovir, valsükloovir ja famsükloovir on kõige sagedamini kasutatavad suukaudsed preparaadid. Neid kasutatakse nii esmaste lööbede raviks (tavaliselt 7-10-päevane kürs) kui ka korduvate lööbede puhul (nii episoodiline kui ka mahasurutav eluaegne supressiivravi). Supressiivravi on soovitatav neil, kellel on väga sagedased või rasked korduvad lööbed või kelle partner on nakatumata.
- Kohalikud preparaid: Krembid või salvid (nt atsükloovirikreem) on kergemate lööbede puhul kasulikud, kuid nende tõhusus on üldiselt madalam kui suukaudsetel tabletidel.
Sümptomaatiline ravi: Valu leevendamiseks kasutatakse paratsetamooli või ibuprofeeni. Soojad või jahedad kompressid võivad leevendada valu ja turse. Oluline on hoida lööbepiirkonda puhtana ja kuivana, et vältida bakteriaalset superinfektsiooni.
Elustiili korrigeerimine: Stressi vähendamine, piisav uni, tasakaalustatud toitumine ja immuunsüsteemi toetamine võivad aidata korduvaid lööbe ennetada. Päikesevalguse eest kaitsmine (päikesekreem) võib takistada huulte herpese korduvust. Kondoomide järjekindel kasutamine vähendab oluliselt suguelundite herpese edasikandumist, kuigi see ei välista riski täielikult, kuna viirus võib levida ka kondoomiga katmata nahapiirkondadest.
Kuigi paljud herpeslööbed on kerge kuluga ja paranevad ise, on olukordi, kus arstiabi on hädavajalik:
- Esmaste lööbede korral, et kinnitada diagnoos ja saada õige ravikava.
- Kui lööbed on eriti valulikud, suured või ei parane kahe nädala jooksul.
- Kui lööbed esinevad silmade lähedal, mis võib viidata silma herpesele (keratiit) – see on silmanägemise ohustav seisund.
- Kui ilmnevad närvisüsteemi häired nagu tugev peavalu, kaela kangus, iiveldus, oksendamine, segadusseisund või krambid – need võivad osutada herpese entsefaliidile, mis on eluohtlik ja nõuab kiiret haiglaravi.
- Kui lööbepiirkond muutub punaiseks, soojemaks, valulikumaks ja tekkib roie, mis võib osutada bakteriaalsele superinfektsioonile.
- Nakatunud rasedatel naistel on oluline arsti teavitada herpesanamneesist, sest sünnituse ajal toimuv esmane nakatumine võib viia vastsündinu raskesse herpeseinfektsiooni. Vastsündinu herpese korral on vaja kohest intensiivravi.
- Kui korduvate lööbede sagedus on suurem kui 6 korda aastas, tuleb kaaluda mahasurutavat (supressiivset) pikaajalist ravi, mis parandab elukvaliteeti ja vähendab nakkusohtu.